Sibul ja teised

Oodates lennukit, käisin ma lennujaamas raamaturiiulite vahel ringi. Silmad peatusid juhuslikult kollasel köitel, kus oli kirjutatud: Mihkel Raud, Eestlase käsiraamat: 100 asja, mida õige eestlane teeb. Ilmselgelt, see on huumor, ma mõtlesin ning ostsin raamatu. Ma ei eksinud, see oli tõesti huumor, mõnikord terav, mitte poliitiliselt korrektne, must satiir. Kirjanik naerab välja mitte ainult eestlaste eluviisi, vaid ka meenutab anekdoote soomlastest, lätlastest ja venelastest, mis ilmusid kunagi Ku Klux Klan-il ning võeti ja tehti ümber teiste tegelastega. Noh näiteks: «mis vahe on sibulal ja venelasel? sibulat lõigates tuleb pisar silma».

Loomulikult, see on hirm, Ku Klux Klan ja koledus. Muidugi, alguses olid siin sibul ja neeger. Aga mulle tegi see nalja. Miks? Esiteks Ukrainas on palju seda tüübi anekdoote, kus kannatajaks pooleks on venelased. Teiseks, siin tuli ilmsiks huvitav ristviiteline kultuurialane interaktsioon: KKK kontekstis nemad, keda lõigati, olid nõrgad, rõhutud rühm, aga Eesti ja Ukraina ajaloo kontekstis nemad on täiesti vastupidises valguses — tugev, hirmutav, rõhuv rühm. Vastavalt sellele, mis on kohane rassistlike anekdootide tüübile rõhumisrelv muutub kaitserelvaks ehk naeruks.