20 окт. 2019 г.

Minu ladina keel

Enne Tallinna kolimist mul ei olnud õrna aimugi keeleoskuste tasemete süsteemist — kõik need A2, B1, C1 etc ei tähendanud minu jaoks midagi. Peas oli ainult vana nõukogude klassifikatsioon «sõnastikuga, vabalt või emakeelena» ning selle järgi ma võisin mõelda nt, et valdan poola või ladina keelt vabalt, sest midagi oskan öelda, suudan palju kirjutada ning loen peaaegu kõik tekstid läbi ilma sõnastikuta. Siin, Eestis, ma pidin uuest süsteemist aru saama. See oli huvitav ja õpetlik, aga mul tuli pähe kohe küsimus, kas on võimalik selle süsteemi järgi hinnata ladina keele oskusi, sest väga vähe inimesi terves maailmas õpib seda keelt, et aktiivselt kasutada.

Vaat näiteks, ladina keelt õpitakse filoloogiateaduskonnas (välja arvatud klassikaline filoloogia) üks aasta, selle aja vältel üliõpilased hakkavad aru saama lihtsatest tekstidest ning võtavad läbi peaaegu terve formaalse grammatikakursuse. Mis tase see on? See on justkui A2, aga siin puuduvad kirjutamine ja rääkimine üldse. Klassikalised filoloogid muidugi õpivad ladina ja vanakreeka keeli paremini. Nad oskavad lugeda väga keerulisi tekste, kaasa arvatud luuletusi, nad suudavad midagi kirjutada või lihtsatest asjadest rääkida. Tundub, et see on B1 või arvatavasti B1+.

Loomulikult, on olemas ka ladina keele entusiastid, mõned neist on mu tuttavad. Kunagi Prantsusmaal elas vanem naine (praegu, kahjuks, ei mäleta tema nime), kes toimetas ladina käsitöönduslikku ajalehte «MAS» (tehtud täpselt liimi ja noaga nagu «samizdat»), me olime kirjavahetuses — mina tegin väga lühikesi uudiseid ladina keeles (üks neist muide oli Eestist), tema kirjutas neid uudiseid sisse ja saatis mulle oma ajalehti… Kõik sellised entusiastid oskavad keelt väga hästi, see on nende elu, ma arvangi, et nende tase on kõrgem kui B2.

Igatahes, et rääkida tõsiselt, mis tase on sellistel inimestel, kes kunagi õppisid või õpivad praegu ladina keelt, on vaja, et keele elu oleks mitte ainult formaalne, vaid ka täisvereline. Väga hea, et on olemas entusiastid, kes vabatahtlikult teevad kasulikke asju, igaüks neist aitab keelel ellu jääda. Konkreetselt ladina keeles neid asju on palju: koomiksid lastele Itaalias, raadiosaated Soomes, erinevad FB rühmad ning värske kursus Duolingo veb-rakenduses. Loodan, et samm-sammult me saame näha rohkem selliseid loomingulisi algatusi — Vivat Latinitas!

Читать далее

17 окт. 2019 г.

Знаки, всюду знаки

Інколи хоч не хоч, але доводиться вірити у чертовщину. Бабушка з дідом приїхали в Маріуполь, себто до Міста Марії, з маленького села з Уралу. Далі Маріуполь було перейменовано на Жданів (бо Андрій Олександрович тут народились) і вже на моїй пам’яті старе ім’я повернулось у місто.

«На півшляху свого земного світу» я трапив у Таллінн, столицю держави одного з уральських народів. Таллінн розташовано в Maarjamaa, себто на Землі Марії, він розмірами близький до Маріуполя і так само на березі моря.

Якійсь час згодом я приєднався до пікету проти російської аґресії, який вже п’ятий рік щотижня стоїть навпроти російської амбасади, в буквальному сенсі під балконом, з якого Андрій Жданов проголосив «приєднання Естонії» (а насправді окупацію) до СРСР…

Отже, маємо певну кількість співпадінь: Урал, Марія, море, Жданов… Знаки, всюду знаки

Читать далее

Involvement of gay and bisexual men in LGBT activism in Armenia, Azerbaijan, Belarus, Estonia, Georgia, Lithuania, Kazakhstan, Kyrgyzstan, Russia, and Ukraine

BACKGROUND: LGBT activism of gays and bisexual men (hereinafter MSM) has shown to foster community mobilization and to increase advocacy potential of this group. Moreover, MSM cooperating with human rights activists tend to be easier to engage in social programs. The study explored how much MSM in Central and Eastern Europe and Central Asia countries engage with NGOs, publically support LGBT rights, and perform other manifestations of LGBT activism.

METHODS: A cross-sectional online survey was conducted in 2017 by Eurasian Coalition on Male Health. The total sample engaged 5775 MSM-respondents from 10 countries. The study suggested a number of actions as manifestations of LGBT activism and asked respondents how often they had been involved in such actions during the last twelve months. LGBT activism index (AI) was calculated for each country, employing a scale from 0 to 16, by assigning one point for a one-time participation in one activity, and two points for each instance of multiple participation.

RESULTS: Signing petitions and helping victims of discrimination or violence have shown to be the most widespread activities in the overall sample. The AI of the studied countries ranged from 0,6 to 2,4. Nine countries could be divided into three groups: those with relatively low activism scores (Russia, Belarus), those with intermediate scores (Azerbaijan, Kazakhstan, Kyrgyzstan, Ukraine), and those with relatively high scores (Georgia, Armenia, Lithuania/Estonia).

CONCLUSIONS: The study demonstrated that despite significant variance of the AI across countries, the overall involvement of MSM in activism is very low. The lowest involvement was evident in countries with the least favorable legal environment in regards to LGBT issues and freedom of activism (Russia, Belarus). The variance of the AI between the two remaining country-groups points at a probable influence of public opinion on MSM involvement in activism, in addition to the legal factors.

CO-AUTHORS: Shestakovskyi Oleksii; Kasianchuk, Maksym; Djuma Vitaly; Howell, Sean

Читать далее

16 окт. 2019 г.

Kaunases

Reis Leetu oli seekord seotud mitte tööga, vaid sõbra sünnipäevaga — pühapäeva õhtul Vilniuses me pidutsesime tema kodus, aga esmaspäeva hommikul sõitsime Kaunasesse. On vaja öelda, et 1920. aastal Poola väed hõivasid Vilniuse ja Kaunas sai Leedu vabariigi pealinnaks. Tol ajal piir Poola ja Leedu vahel oli läänepool Vilniust ning et jõuda Kaunasest Vilniusesse elanikud pidid sõitma läbi Riia. Isegi praegu Vilniuses elab suur poola diaspora, kuid edasi läänepoole poolakaid ei ole.

Christi ülestõusmise kirik oli esimene koht, kus me käisime. See ehitati mäe peale 1933. aastal väga modernses stiilis — kõrge (26 m) valge ja õhurikas hoone torniga (70 m) kiriku uste kohal. Kiriku katusel on vaateplats, kust saab tervet linna näha. Katusel asub ka väike kabel, kuhu pruutpaarid lähevad laulatusele. Nõukogude ajal selle kiriku ruumides oli mingi vabrik, mille teine hoone asub praegu kiriku kõrval. 1990. aastate algusest kirikut renoveeritakse.



Sellelt mäelt saab alla kesklinna tulla mööda kitsast ja kurvilist tänavat või siis funikulööri mööda. Umbes kümme minutit ning me jõudsime Sõjamuuseumi juurde (kahjuks, oli esmaspäev ja kõik muuseumid olid kinni). Muuseumi ees asub väike puiestee, kuhu on püstitatud Leedu uusima ajaloo kangelaste kujud, Leedu puust ristid ning tundmatute sõdurite monument.



Kogu endisel NSVL territooriumil on, muidugi, palju tundmatute sõdurite monumente ja tundub, et täpselt samasugune on Kaunases — mingi kivist ja igavene tuli selle ees. Aga see ehitati juba iseseisvuse ajal Leedu vabadussõja kangelaste mälestuseks. Kõik kivid toodi siia nendelt maadelt, kus need inimesed hukkusid. Igavese tule peal on ladina keeles kirjutatud «Redde quod debes», «Tagasta, mida pead».



Natuke edasi on haljak, mille ümber on kolm kuju — leedulased, kes seadust rikkusid. Esimene tõi kotis leedu keeles trükitud raamatuid, teine kuju — ema õpetab oma last ja kolmas — talumees, kes külvab vilja. Vene impeeriumi seaduste järgi leedukeelsete raamatute trükkimine ja isegi emakeele kodus kasutamine oli keelatud, sest kõik raamatud trükiti välismaal ja toodi Leetu salakaubana ning keeleõppimine kodus oli peres suure saladuskatte all.



Vanalinnas meil olid mõned kirikud (nõukogude ajal olid need suletud ja muudetud ladudeks või vabrikuteks), katoliku vaimulik seminar (praegu seal õpib ainult 7 inimest), kena raekojaplats ning kõige pikem, nagu kohalikud teevad nalja, sild. Asi on selles, et vanasti Kaunas, mis asub Nemuna ääres, oli Vene ja Prussi impeeriumide piiri vahel. Vene alal oli vana kalender, mis erines kaks nädalat lääne kalendrist, seejärel, kui keegi läks üle silla vene poolt, tal nagu kulus silla ületamiseks kaks nädalat.



Mis veel? Vanalinnas ma nägin tihti naljakaid autonumbreid — RRRRR, OOOOO, KCN jne. Mõnus reis, toredad inimesed!




Читать далее

14 окт. 2019 г.

Віддай, що винен

В Каунасі біля Військового музею стоїть монумент невідомим воїнам, полеглим за свободу Литви. Перед ним вічний вогонь. — Нічого цікавого, правда?



Але той монумент складено з каменів, які були на тих місцях, де ці люди віддали своє життя. І напис спереди латиною: «Redde quod debes», «Віддай, що винен». Литовці не забувають своїх. Не забуваймо і ми! Зі святом!
Читать далее

13 окт. 2019 г.

Folkspraak

Оглядаючи внутрішнім оком історію штучних мов, зауважив дивну закономірність: латишам з литовцями (балтийська ґрупа) не спадає на думку вигадувати щось середньо-балтийське для полегшення спілкування між собою, німцям, анґлійцям, голландцям, шведам, норвежцям і датчанам (ґерманська ґрупа) теж якось добре без інтерґерманіка, те саме стосується фінів, естонців, угорців, ханти та інших з уральської родини, а також тюрків з родини алтайської. І тількі прасті госпаді романські народи та слов’яни ніяк не заспокояться — бо ж бачиш без латини-матінки та Перуна-батеньки нема щастя в лічной жизні!

P. S.: в коментарях до цього допису у ФБ мене поправили — проект міжґерманської мови, Folkspraak, все ж був, але це, здається, не сильно міняє картину. На відміну від міжслов’янських проектів, що почались із XVII ст., та міжроманських, яких навигадувано з поч. XX cт. чимало, крім Фолькспраку, який з’явився був тільки в 90-х роках XX cт., до того ж так і залишився незавершеним, бо не зібрав значної кількості ентузіастів, є тільки ще два маловідомих проекти. А це, в свою чергу, означає, що суспільний запит на щось міжґерманське радше відсутній.
Читать далее

12 окт. 2019 г.

Nagu oma kodus

Üldiselt, mulle ei meeldi Mart Helme poliitikuna ega ministrina. Aga pean tunnistama, et tema sõnades on tõe tera sees. Oma intervjuus 8. okt 2019 ütles ta, et Eestis on piisavalt probleeme Ukrainast saabuvate sisserändajatega, sest «ukrainlased integreeruvad pigem venekeelsesse kogukonda ja meie jaoks on see kultuuriline ja demograafiline probleem». Kui ma tegin selle postituse meie FB rühmas «Українці в Естонії», mõnedest kommentaaridest sai hea näide («miks mul on vaja seda keelt? Parem aega raisata inglise keele õppimiseks, see on kasulikum»). Aga kõigest järgemööda…



Eesti statistikaameti andmetel 2016. a algusest kuni 2018. a lõpuni Eestisse kolis üha enam ukrainlasi: 644, 736, 924, kusjuures siseministeriumi andmetel igal aastal 2015-st ukrainlasi on rohkem kui venelasi või teisi rahvusi (need andmed näitavad mitte turiste või hooaja töötajaid, vaid neid, kes said elamisloa kätte).



Vaatamata sellele, et Eesti Vabariik tegi kõik, et integratsiooni programmid oleksid kõigile kättesaadavad, keeleõppimine ei ole kiire, inimesi, kes ei valda eesti keelt, saab olema üha enam ja loomulikult nad liituvad venekeelsesse kogukonda, et ei tunneks end võõral maal üksinda. Niimoodi, eesti keele omandamine immigrantide seas aeglustub ja eestlased peavad jälle kohanema sellega, et on vaja vene keeles rääkida.

Saabuvad ukrainlased ootavad, et kõigepealt ukraina kogukond aitab neid (näiteks, töö otsimises siin), mitte endale (näiteks, oma keele säilitamises). Omalt poolt, ukraina kogukond loodab, et saabuvad käituvad hästi (st nad integreeruvad kiiresti) ning kohalikel ei ole häbi saabuvate pärast. Reaalsuses tuleb välja, et saabuvad tunnevad end Eestis nagu kodus — kõik ümbruskonnas räägivad vene ja mõnikord ukraina keeles, seetõttu miks veel integreeruda?

Kui ma sellele mõtlesin, ma kujutan ette, mis oleks, kui see situatsioon üle viia Ukrainasse? Oletame, et inimene Venemaalt tuleb Ukrainasse, ta näeb, et kõik on ümberringi samasugune nagu isamaal, sealhulgas keel: «Siis miks meil on vaja piiri? Me oleme vennad ja mitte ühtegi Ukrainat ei ole!» Loomulikult, kohalikud pole nõus, aga «see on jama ja viga, ei viitsi! Putin on meie president, kes pole nõus, on loll või provokaator!» Kahjuks, see stsenaarium oli juba realiseeritud.

Seetõttu ma nõustun täielikult Mart Helme hinnanguga, aga kahjuks siin pole head lahendust — ei õpita keelt kiiresti, ei ole võimalik vene kogukonda elimineerida ning Eesti Vabariik vajab võõrtööjõudu… Väljapääsmatu olukord!

Читать далее

Мова і політика

І знову про Інтерславік. Де розвивати штучну мову, як не у ФБ-ґрупі? Все в ґрупі було добре, поки ґрупа дискутувала про мову per se. Потім додались учасники і учасниці, серед яких мовознавців мало, бо основна частина прийшла після роліку на Радіо Свобода.

Але одного ранку сталась абсолютно передбачувана біда — людина з росії, ще й народжена в Криму, запостила систему прийняття рішень: росія — 1 голос, Україна — 0.5, Сербія — 0.3… І панєслась…

Керівний комітет може скільки завгодно пояснювати, що причини не політичні, а лінґвістичні, але хто ж тепер повірить. І нині то мій чисто науковий інтерес — як довго проживе та мова? Судячи з того, що вона реально особливо нічию життєву потребу не задовільняє, а російські вуха стирчать, то широкої популярності не здобуде

Читать далее

11 окт. 2019 г.

Coming out day

«Про що не можна говорити, про те слід мовчати» — відомий афоризм Людвіґа Вітґенштайна, інженера, філософа, вчителя, гомосексуала, солдата і бранця. Як це стосується coming out day?

На мій погляд, напряму: поки не було слова «гомосексуал», а «gay» було невинною веселістю, не було потреби в камінауті та в пов’язаному з ним клопоті кожний раз пояснювати що з тобою не так. Ні в античності, ні в середньовіччі, ні в новому часі аж до XX століття не було такого поняття, люди спокійно собі грішили та каялись, Диявол спокушав, а Провидіння потурало.

І от прийшла наука, розклала всіх по поличках: Л сюди, Г туди, жінки окремо, чоловіки окремо, дітям морозиво. Поличок на всіх не вистачало, бо завжди знайдеться щось ориґінальне. Літер ставало дедалі більше, ЛГБТІКБКАП+++… Більше знань, більше смутку — бо поки ото вибереш, куди себе вписати і як то пояснити, а диви вже і нове щось додалось: вовки, ведмеди, беґґери… До речі, лось в естонській põder (пидeр) — може кому придасться, роги огого та й загалом весела тваринка.



Так про шо ото я? Ага, Вітґенштайн — мудра була людина, бо про що не можна говорити, про те слід мовчати. З днем камінауту!

Читать далее