27 апр. 2019 г.

Gruyeres ja šokolaadi vabrik

Šveitsis on olemas väga head siseturismi võimalused. Ühest küljest, siin on palju erinevaid huvitavaid paiku — ilusad mäed, puhtad jõed, rohelised metsad, vanad kindlused jne. Teisest küljest, šveitslased lõid mugava logistika — on võimalik jõuda ühest punktist teise väga kiiresti ja minimaalse ooteajaga rongide sõiduplaanis. Reisi marsruut planeeritakse aegsasti ning tasutakse enne sõitu.

Sel korral meie sihtkoht oli keskaegne kindlus Gruyeres ja šokolaadivabrik «Cailler» linnakeses kindluse kõrval.

Freiburist sõitsime rongiga umbes pool tundi, Bulle's tegime umbes 5 minutilise rongide vahetuse ja siis 7 minuti pärast olime kohal, Gruyeresis. Raudteejaamast saab jalgsi või bussiga kindlusesse minna.

Ise kindlus näeb välja nagu väike Tallinna vanalinn: kindluse müüri ees on väljak, kus käsitöölised töötasid ja müüsid oma kaupa, aga kaupmehed tõid erinevaid asju välisamaalt, ühesõnaga — elu kees. Kindlus on mäe peal domineerides ümbritsevas vaateväljas.

Legendi järgi krahv de Gruyere asutas selle linnaku 13. sajandil, kui nägi metsas kurge, kes tõusis õhku punase päikeseloojangu taustal. Krahv arvas, et see oli hea saatuse märk, ja tollest ajast krahvi vapil kujutataksegi valget kurge punasel foonil.

Gruyeres asus franko-saksa piiril, kus kogu aeg käis võitlus, kes vallutab kindluse ning sellest võitlusest hüperboolselt lauldakse paljudes luuletustes, näiteks ühes tolle aja loos räägitakse, kuidas kaks kangelast ainult kahekesi võidavad tohutu sõjaväe… Aeg lendab ja sajandite möödudes kaotas kindlus oma tähenduslikkuse ning üks kaupmees ostis selle oma kunstnikust vennale kingituseks — kindlus oli renoveeritud, kaunistatud uute freskodega. Nüüd seal on muuseum, kus on võimalik näha nii rüütlite olmet, kui ka ilusaid ja värvilisi freskosid, mis on tehtud juba 19. sajandil.

Kindluse lähedal asub kuulus šveitsi šokolaadivabrik «Maison Cailler». Siin saab külastada vabriku muuseumi, maitsta ja osta selle firma tooteid. Loomulikult, mulle meeldivad kommid, aga ma ei tundnud midagi erilist olevat — see oli lihtsalt väga hea šokolaad.

Õhtul, kui me lõpuks tulime tagasi kloostrisse, oli juba pimedus maad võtnud, jalad olid kanged ning suus ikka veel šokolaadi mõru maitse.

Читать далее

26 апр. 2019 г.

Снятие с креста

Не я первый, конечно, обращаю внимание на анатомические несуразицы, просто когда в одном месте (Музей искусств и истории Фрайбурга, что в Швейцарии) слишком много икон, именно эти физиологические детали бросаются в глаза. Итак, снятие с креста.

Происходит вечером в день казни, т. е. труп сравнительно свежий, провисевший некоторое время вертикально. Следовательно, трупные пятна должны быть на ногах — пока порядок, ноги тёмные. Но вот почему такое тёмное лицо и руки, бывшие вверху? Вероятно, неизвестный художник писал с моделей, лежавших/висевших вниз головой? Второй вариант — Христа писали с повешенного: руки-ноги внизу, лицо синюшное. Поскольку в средневековых городах вешали часто, эта гипотеза кажется вполне вероятной.


Читать далее

3D-візуалізації

Ти знаєш, що то за дірка в стелі? — запитав мене гід у Катедрі Св. Миколая у Фрайбурзі (на фото фіолетовий отвір за розп’яттям) — Ні. — Колись давно, на Паску, тут ставились містерії страстей господніх, такий простенький, майже любительський театр, який зображував події останнього тижня у Ісусовому земному житті, його проповідь, Петрову та Юдову зраду, тортури, страту, воскресіння і вознесіння. Так от у фіналі велика, зроблена з дерева фіґура Христа піднімалась на мотузці до склепіння, майже на сотню метрів, і щезала в тій дірці.

Вже ввечері в місцевому музеї я побачив ту дерев’яну фіґуру з металевим кільцем у голові, яке помагало Христу у вознесінні. Нам, звиклим до ефектної голівудсько-кіношної графіки, здається це смішним. Але ж ні! Ота наївна театральна машинерія колись вражала уяву глядачів до знепритомнення.


Читать далее

24 апр. 2019 г.

Zürichist Freiburi

Lennuk maandus Zürichi lennujaamas kell üksteist ja sel hetkel poolakeelne taustakõne muutus saksakeelseks. Nagu soovitas Nazar, kelle initsiatiiv tõi mind siia, ma võtsin kogu oma hirmu kokku uute tundmatute paikade ees ja tulin ruttu alla bussi- ja rongijaama. Õnneks, piletiautomaadid töötasid, ei olnud järjekorda ning ingliskeelne interface ei olnud liiga keeruline. Aga hind! 63 dollarit pooleteise tunnise sõidu eest teises klassis! Noh, mis teha?! Edasi tekkis veel üks probleem: piletile oli märgatud ainult klass ja marsruut, kuid polnud rongi- ega platvorminumbrit. Niisiis pidin rongiskeemi juurde minema ja seda infot otsima (juba pärast sain teada, et on vaja siltide järgi orienteeruda, aga tol ajal, olles paanikas, see idee ei tulnud üldse pähe).

Aga lõpuks olengi vagunis, istun akna juures ning uudistan suure huviga uut keskkonda. Kõrvuti istusid kaks vanemat prouat, üks midagi küsis saksa keeles, teine aga vastas prantsuse keeles — Taevane arm, mul hakkas pea ringi käima selle ekvilibristika tõttu! Minu vastas sõi leiba ja vorsti üks pikka kasvu noormees lokkis tumedate ja kohevate juustega — ta oli nii hõivatud oma telefoniga ning mulle näis, et ta ei tundnud üldse leiva maitset, mida ta sõi.

Vaadata aknast välja oli veegi huvitavam. Lennukiaknast näis, Šveits nagu tumeroheiste metsade laigud, ümbritsetud smaragdsete põlludega, mida läbivad ideaalselt sirged teed. Vaated vaguni aknast olid rohkem tavalised ja proosalised: mitte uus, vaid väga heas korras raudteeinfrastruktuur, kõrgurbanisatsioon, graffiti seintel — me sõitsime läbi rahvarohkete paikade.

Pärast Berni kõik muutus — linnade asemel rong sõitis smaragdsete põldude ja tumeroheliste metsade vahel, möödas vanu külasid ning uppus pikkadesse tunnelitesse. Eemal paistsid lumega kaetud Alpid. Juba oligi Freiburg!

Читать далее

23 апр. 2019 г.

Freiburg

Minu sõber kutsus mind juba ammu külla, kuid ainult nüüd otsustasin sinna sõita. Rikas Šveits — Euroopa keskus. Tallinnast sinna jõudmiseks on vaja kell neli hommikul üles ärgata, kaks lennukit vahetada ning veel poolteist tundi Zürichist rongiga sõita ja voilà — ma olengi kohal väikeses linnas kahe nimega Fribourg/Freiburg.

Selline kummaline linnanimekaasus tekkis seetõttu, et linn on jaotatud kaheks: ülal on prantsuskeelne elanikkond, aga allapool elavad saksakeelsed inimesed, ülalinnas on sildid ainult prantsuse keeles, all ainult saksakeelsed.

Neitsi Maaria klooster, kus mul on praegu väike tuba, asub saksa linnaosas, kuid kõik nunnad ja nende preester räägivad siin prantsuse keelt. Klooster on asutatud XIII sajandil. Siin, kloostris, on väike ja vaikne külalistemaja, kus käivad nii kirikuametnikud, kui ka teadlased tahtes oma töö vaikses paigas ära lõpetada. Loomulikult, siia ei saa tulla, siis kui soovid makstes raha ja elada. Siin elamiseks peab soovija saatma motivatsioonikirja nunnadele või omama kiriku poolt kirjalikku soovitust. Õnneks, mul see oli.

Siis ma püüan aega veeta jalutades mööda linna, külastades vanu kirikuid ja orelit mängides ning aeg-ajalt «Praktilist eesti keelt» lugedes

Читать далее

15 апр. 2019 г.

Erakoolides saavad lapsed parema hariduse, kui riiklikes asutustes

See on, minu arvates, tõsi.

Kõigepealt on vaja öelda, et õppemaksud erakoolides on kõrgemad, seega klassides on vähem lapsi. Niisiis igale lapsele pööratakse seal õpetaja poolt rohkem tähelepanu. Teiseks, igal õpetajal erakoolis on võimalus arvesse võtta iga lapse iseloomu, taset, õpetaja saab õppekava individualiseerida. Kolmandaks, tasu hariduse eest viitab sellele, et erakoolides õpivad lapsed ainult headest perekondadest, nii et neil on aega, võimalusi ja neid innustab kõrge motivatsioon koduülesandeid teha, palju lugeda. Need lapsed oskavad paremini keskenduda. Erakoolides on alati tehnilised õppevahendid paremad.

Kahjuks, erakoolidel on ka vead. Mõnikord nad ei vasta tänastele haridusnõuetele ning neid kontrollitakse halvasti. Õpetajad ja kooliadministratsioon võivad vanematele pakkuda neid õppeaineid, mida ei lähe vaja.

Seega on olemas palju nii poolt- kui ka vastuargumente, et lapsed saavad oma hariduse erakoolides.

Читать далее

14 апр. 2019 г.

Raha ei tee kedagi õnnelikuks

Selle fraasiga ma olen nõus, sest õnn sõltub mitte rahast, kinnisvarast või kaubast, vaid igaühe hormonaalsest staatusest. Muidugi, raha võib teha meie elu paremaks, muuta meie probleeme kergemaks ja isegi päästa meid, kuid ikkagi see ei suuda õnnetut teha õnnelikuks.

Kui me vaataksime, näiteks, narkomaane, siis näeksime, et nad on õnnelikud pärast oma doosi saamist (jah, ma tean, et see on raske haigus, aga see on tore näide, et inimese õnn on seotud mitte rahaga, vaid ise inimeste isiklikke biokeemiliste protsessidega). Mul on ka teine näide, nimelt armastus: kui keegi on armunud, siis ta esialgu tunneb end õnnelikuna vaatamata sellele, kas tal on raha või mitte. Saab ka mõelda veel ühele olukorrale. Kujutame ette, et meie hea sõber on surnud. Isegi kui me oleme väga rikkad, ei päästa see rikkus meid ning me oleme õnnetud ja kurvad.

Nii et raha ei tee kedagi õnnelikuks, vaid aitab palju heategusid teha.

Читать далее

12 апр. 2019 г.

Üks tuttav

Inimene peab püüdma kõigile meeldida. Sellest fraasist saan ma rääkida nii poolt, kui ka vastuargumente. Esimesest küljest, inimesel, kes püüab selline olla, on palju sõpru, ta võib alati küsida nõu ja abi, talle andestatakse paljusid asju, ta teeb kiiremini oma karjääri.

Teisest küljest näen ma ka palju negatiivseid argumente. See inimene raiskab tohutult oma energiat, et sellel nimel petab end ja reedab oma tõekspidamisi, et analüüsida, mis kellele meeldib ja kuidas muuta ennast. Mõnikord tundub, et see tore inimene püüab manipuleerida teda ümbritsevate inimestega, tuttavatega, kolleegidega, sõpradega, abikaasaga või isegi oma lastega. Tundub nagu inimest ei olegi, on ainult peegelpilt. Inimene ei ela, vaid on olemas, tal ei ole iseloomu, tema kohta ei saa mitte midagi erilist öelda.

Kusjuures ma arvan, et elu on värviline, see tähendab, et need inimesed peaksid olema. Nendest saavad head näitlejad ning modellid.

Читать далее

Земляки

Якось до нашого пікету підійшли хлопець та дівчина та спитали українською, що тут відбувається і хто ми такі. Я сказав, що я з України. Вони, очевидно, не дуже повірили, бо продовжили: «Звідки конкретно?» — Маріуполь, кажу, і Донецьк — «А точно-де? З якого району?» — Тю, подумав я, не вірять, перевіряють. ОК: Ворошиловський, Роза Люксембург 70, Інститут фізико-органічної хімії, навпроти СБУ. — Обличчя чоловіка пом’якшилось: «І ми з Донецька, в університеті вчились, тепер в Києві». — Тут з допитом підійшла інша учасниця пікету: «Так ви за чи проти України?» — «Звичайно, за»… Так і народився цей маленький фоторепортаж — зі здивування, бентеги та ностальгії.

https://dt.ua/UKRAINE/u-tallinni-vidbulas-akciya-na-pidtrimku-ukrayini-pid-posolstvom-rosiyi-308400_.html

Читать далее

11 апр. 2019 г.

14 käänet

Eesti Keele Maja korraldas tasuta filmiõhtu, kus külalised võisid vaadata filmi «14 käänet». See oli huvitav kogemus, sellepärast et mul ei olnud õrna aimugi, kui suured probleemid ootavad ees venekeelseid lapsi, kelle pered soovivad integreeruda eesti ühiskonda.

Ukrainas meil on ka palju küsimusi ukraina keele omandamise kohta vene- ja ungarikeelsete inimeste hulgas, aga mitte kunagi, pole mulle tundunud, et see probleem on nii tõsine, nagu filmis räägitakse. Näiteks, ühes episoodis filmitakse viienda klassi kooliõpilast, kes teeb oma matemaatika koduülesannet. Kuna ta ei ole varem õppinud eestikeelses koolis, ta ei tea spetsiifilist terminoloogiat ning tal on väga piiritud oskused võõrkeelse teksti arusaamiseks; siis ema pidi ostma talle teise õpikute komplekti vene keeles lisaks eestikeelsele õpikutele — see tähendab, et poiss peab iga päev topelttööd (vähemalt esialgu) tegema kõigis ainetes. Ma olin nii üllatunud, sellepärast et ma ei osanud seda ette kujutadagi, võib olla seepärast, et vene ja ukraina keel on sugulaskeeled, aga ungari rahvast on nii vähe Ukrainas, et see ei olegi mingi probleem.

Filmirežisöör Marianna Kaat esines meie ees pärast linastust ning ütles, et ta filmis neid dokumentaallugusid peaaegu 4 aasta jooksul. Ta tahtis jälgida, kuidas tema tegelased vastavad sellele raskele väljakutsele. Tema sõnul, kogu filmi sihtrühm on mitte venekeelsed (sest nad ikkagi puutuvad kokku selliste probleemidega), vaid eestikeelsed vaatajad, sest kui lastekollektiivi ilmub keegi võõrkeelne laps tahes integreeruda, mitte ainult õpetaja, vaid ka igaüks peaks tööd tegema natuke rohkem, kui tavaliselt. Loomulikult, ise õppija peab ka olema väga motiveeritud. Muidugi, siin on veel üks nõrk koht kogu integratsiooni süsteemis: see dokumentaalfilm koosneb neljast edukast loost — neli peret, raisates palju aega, jõudu ja raha, suutsid integreeruda, aga mis toimub inimestega, kellel ei ole nii suurt motivatsiooni? Sellele küsimusele film ei vasta.

Читать далее

9 апр. 2019 г.

Два роки стажу

Фейсбук нагадав — сьогодні два роки від першого уроку естонської. Ювілей! На фото той комплект підручників, які пропрацьовано на сьогодні.


Звичайно, далеко не все залишилось у голові. Звичайно, є ще кілька книжок, якими я користувався і користуюсь (передусім, це серія від Маль Песті «E nagu Eesti» та «K nagu Kihnu»). Звичайно, сильно помічні були веб- і мобільні застосунки, такі як Keeleklikk.ee, Keeletee.ee, Speakly.me. Про художні книжки, мабуть, не варто і згадувати — вони неоціненні.

Що ще важливого? Люди! Один Ваня, чотири вчительки: всі щиро хотіли помогти, всі помагали, одній навіть вдалось налякати мовою до смерті. Ну і необхідність щодня хоч пару слів казати (і головне — розуміти, що тобі відповідають) в кав’ярні теж неабияк мотивувала.

А результат? Успішні з нуля А2 і B1 — це той мінімум, який ніяк не можуть здати 77 тисяч місцевих руських, йду далі — на B2. Прорвемось!

І якщо вже така тема, то дещо напишу і про програму інтеграції. Отже, в нашому офісі 14 співробітників, з яких місцевих тільки троє. Решта суть іноземці. Всіх іноземців поліція добросовісно направляє на безоплатні мовні курси — отой власне А1, коли слухач просто має вивчити кілька (приблизно сотню) найнеобхідніших фраз. Це, звичайно, якщо вчити.

На курсах побували всі — з поліцією не жартують. Результат (при хороших викладачах!): tere — привіт, head isu — смачного, palun — прошу, ei saa aru — не розумію. З наших 11-ти тільки двоє дійшли до B1 і почасти йдуть далі (це вже за власні гроші), це два тільки пробують подолати А2… Йде третій рік перебування в країні.

Я дуже добре розумію обурення естонців, коли за створеної одної з найкращих систем підтримки мови (безкоштовні курси, безкоштовні іспити, компенсації грошима за успішно складений іспит, відчутні податкові пільги, неймовірні підручники etc) іноземці крутять писком, бо не паньське це діло вашу мову вчити. Я дуже добре розумію також, чому минулого літа було посилено закон, коли нині і від іноземців вимагають іспитів — а скільки було галасу від невдоволених, бо гвалтують!

Разом з тим, найбольш ефективним було би просто викоренити російське середовище тут як таке — тоді мотивація у прибулих (так, і з України також) була б набагато вища. На жаль, це негуманно. Але до цього йде — ось вже і в парламенті з’явились праві популісти, які не соромляться називати чужих чужими.

Читать далее

8 апр. 2019 г.

Hüvastijätupiknik

Eestisse tuli lõpuks kevad: päike paistab, ilm muutub soojemaks, puhub mõnus ja nõrk tuul, päevad lähevad pikemateks… Aeg piknikule minna!

Meid kutsusid Vera ja Gena, kes olid Donetskis minu aspirandid, siis said teadustekandidaadi kraadi kätte ja kolisid Tallinnasse, kui sõda algas. Gena töötab ülikoolis, Vera aga on lapsehoolduspuhkusel.

Nagu alati ostsime liha, aedvilju ja veini ning kohtusime Nõmmel, et leida vaba ning mõnus grillikoht, kus saab meenutada vanu tuttavaid ning arutleda poliitiliste sündmuste üle.

Tuld tehes Gena kasutas palju paberit. Mis paberid need on?, küsisin. — Vanad dokumendid, mida me ei vaja enam, kolime Eestist ära. — Kuhu? — Saksamaale. Meie grant lõpeb nüüd. Leppisime seal ühe firmaga kokku. Kahju. Eestis oli nii hea. — Selge. Siis me kohtusime selleks, et hüvasti jätta? — Just.

Читать далее

7 апр. 2019 г.

Вибори, вибори, кандидати хороші люде…

Поспівчувайте мені — крім українського цирку на дроті я пережив ще точно такий естонський. Поки не розумієш мови, здається, що люди щось розумне пишуть. А далі: боже, нащо я її вчив — ото щоби всі ті дурниці читати, які кандидати одне про одного пишуть?!? Далі хвилинка політінформації.

В Естонії відбулись парламентські вибори, які виграла ліволіберальна Партія реформ. Виграти виграла, але потім виграли її, бо всі консерватори об’єднались, зробили парламентську більшість і, отже, взяли всі міністерські портфелі. Серед тих консерваторів найбільшим скандалом стала фашистська ЕКРЕ, яка відкрито пропагує расову сегрегацію, вихід з ЕС, вважає кухню найкращим місцем для жінки та каже, що треба скасувати закон про партнерства і закріпити визначення шлюбу як союзу чоловіка та жінки. Короче, ужас-ужас!

Нова парламентська більшість закріпила свої домовленості в коаліційній угоді, що її оприлюднено сьогодні. І що ми бачимо?

Окремим рядком взято зобов’язання підтримувати територіальну цілісність України та розвивати Східне партнерство Евросоюзу; щезла згадка про наміри відмінити закон про громадянські партнерства та закріпити розуміння шлюбу як винятково гетеросексуального союзу; вже ніхто нікого на кухню не жене і навіть не пускає пари з вуст про вихід з ЕС. Скрєпи поки що відступили — Естонія залишається вірним союзником України, а Прайду наступного року в Таллінні бути!

Читать далее