30 сент. 2018 г.

Väike perelugu

Minu vanaema oli perenaine. See tähendab, et ta ei käinud tööl, täpsemalt tema töö oli kodus. Vanaisa töötas metallurgilisel tehasel ja tõi koju palka. Muidugi, kui ma olin sündinud nad olid juba pensionil, aga nende pererollid olid sarnased: Vera Danilovna tegi süüa, pesi nõusid, käis poes, lülitas pesumasinat sisse, õmbles, aga Ivan Prokofjevič sai pensioni, töötas aias, parandas kõike oma kätega, müüs oma õunu, viinamarju, pähkleid ja aprikoose turul.

Vanaema luges raamatuid (neid oli palju), vanaisa — ajalehti. Isegi nüüd minu Mariupoli kodus on suur nende klaasidega raamaturiiul. Vanaema kogu aeg kurtis, et tal polnud võimalust kooli lõpetada ning kirjutas ainult suurte trükitähtedega, kirjutas nagu kuulis, ilma komade ja ortograafiata. Istudes diivani peal luges ta mõnda raamatut vaevaliselt, huuli liigutades.

Vanaema jutustas mulle, et ta, Uurali taga sünnitud, tuli kahekümneaastasena mehega Ukrainasse, kui Mariupolis oli industrialisatsioon alanud, enne Teisest maailmasõda. Loomulikult nad ei saanud ukraina keelest absoluutselt aru. Aeg möödus ja ukraina sõnad nendele helistasid. Teist keelt nad ei osanud. Ma ei tea, kas nad tahtsid? Arvan, ei. Aga nad tegid kõik, et lapsed ja lapselapsed mitte ainult kooli lõpetaksid, vaid ülikoole ka.

Читать далее

29 сент. 2018 г.

Mõtted jooksurajal

Joosta trenažööril on igav — keha teeb neidsamu liigutusi, ümbrus ei muutu, ainult hingamine sageneb… Viis minutit, seitse, kümme — millal see kord lõpeb?!

Naabertrenažööril tegutseb mingi naine, tal on klapid kõrvades ja telefon ees, ta jookseb ja vaatab filmi. Täna ma võtsin ka oma kõrvaklapid kaasa, panin need pähe ning telefoni oma jooksuaparaadi peale. Juba ammu tahtsin ma «Israel Egiptuses» kuulata.

Kooskõla oli inspireeriv: treenitud kõrv jälgis süžeed, aju nautis keerulist polüfooniat, aga keha… keha tegi neidsamu liigutusi nagu inimestel Egiptusest põgenedes

Читать далее

27 сент. 2018 г.

Ajalehtest

Mu vanaisale väga meeldis nõukogude ajaleht «Правда» — ta tellis alati seda ja luges ning rääkis, et on vaja olla kursis poliitiliste sündmustega. Seda ajalehte oli nii palju, et kui ma tegin hiljuti remonti, leidsin vanad vanaisa ristid, mis olid keeratud sellesse ajalehte.

Erinevalt vanaisast, mulle ei meeldi massimeedia, aga kui ma kolisin Eestisse, hakkasin kohalikke venekeelseid ajalehti lugema. Esiteks, tahtsin midagi selle maa kohta teada, teiseks, see oli naljakas — kohalik vene keel on nagu eelmise aastasaja kahekümnendate aastate alguses (kõik need «маклер», «товарищество», «реновировать» jne) pluss uudised on orienteeritud kohalikele elanikonnale («в лесу нашли груду костей», «полиция сняла кошку с дерева» etc: ma saan seda ette kujutada tehase ajalehes, mitte peamises Eesti uudiste kajastajas Postimehes).

Nüüd ma juba saan eesti keeles lugeda, aga see on veel raske: ma ei saa kohe aru — pean keskenduma ja tõlkima. Laiskus on inimlik, sest venekeelne Postimees on ikka veel minu jaoks kohalike uudiste allikas.

Eile, meie endine kolleeg pakkus mulle FB-s liituda tema ajalehega — vene keeles ka. Ma vaatasin läbi, seal on palju suuri analüütilisi artikleid. OK, mõtlesin, proovime. Täna loen ja saan pahaseks: kus on loogika?! Palju sõnu, aga ei näe ideed! Pärast seda loen quasi-analüütilist teksti ühest Ukraina meediast. Taas saan pahaseks, uuesti ebaloogiline artikkel!!! Kardan lugeda eestikeelset ajalehte sellepärast, et võin ka sealsetes trükistes leida moonutatud arusaamu meid ümbritsevast maailmast.

Читать далее

26 сент. 2018 г.

Üles ja alla

Kui enne eksamit olin kontsentreeritud, aga nüüd — lõõgastunud. Muidugi, nagu varem õpin ma sõnu igal hommikul, ilma pausita, aga eile ajasin ma end sõna otseses mõttes raamatut kätte võtma ja neli lehekülge lugema… See ei käi ainult eesti keele kohta: sama asi juhtub, kui ma näen erinevaid tekste.

Ma tean, et see tuju või seisund on tsüklilise iseloomuga — eufooria, kui sa saad kõik, oled rõõmus ja täis jõudu ning depressioon (mitte psühhiataarilises tähenduses!), kui sa tegutsed nagu automaat, teed midagi hädavaevalt, raskustega, ainult sellepärast, et on vaja. Lained tõusevad ja langevad, laev läheb edasi — üles ja alla.

Selle poeetilise metafoori võtsin ma Göthe käest: “Dieses Gondel vergleich’ ich der Wiege, sie schaukelt gefällig…” Olgu öelnud, Göthe kasutab siin minu armast vana kreeka žanrit — eleegiline distihhon, seetõttu ma mäletan neid luuletusi.

Читать далее

23 сент. 2018 г.

Teeõhtu

Umbes nädal tagasi nägin ma FB-is teadet, mille kirjutas minu sõbranna, et kutsuti meid eesti keele teeõhtule. Loomulikult ma läksin.

Kohtusime täna vanalinnas, ostsime veini, teed, kringlit ja võileibu ning hakkasime suhtlema. Meid oli viis inimest Venemaalt, üks naine Mehhikost, aga kõik teised, umbes kümme, Ukrainast (kusjuures, okupeeritud teritooriumilt). Kõik me püüdsime eesti keelt kasutada, vaatamata sellele, et meil oli vähe sõnu. Muidugi, klaas veini viis rääkimise hirmu, aga pärast unustasin ma oma koti sinna. Õnneks, sõbranna helistas mulle ja ma sain koti kätte
Читать далее

16 сент. 2018 г.

Hommik enne eksamit

Täna ma tõusisin nagu alati väga vara üles. Enne eksamit oli mitu tundi ja ma ei teadnud, kuidas aega veeta. Ma õppisin sõnu, ma lugesin ajalehti (muide, see oli kerge — tundub, et maagilised prillid on mul juba ees)… Siis võtsin ma huupi B2 õppekavad, mis on keelekoolides.

Niisiis, mis meil on? Nad pakuvad umbes 400 tundi, millest umbes pool — auditooriumis. Kui me tegeleme 3 tundi nädalas, 200 : 3 = 67 nadalat või 16 kuud. Võttes arvesse, et ma reisin sageli, see period venib pikemaks (umbes kaks aastat)...
Читать далее

14 сент. 2018 г.

Usalduk õhkkond

Meie, postnõukoguderiigide kodanikud, elame pingelises õhkkonnas. Ühtepidi, me ootame teravat kriitikat, me oleme alati valmis kaitseks (parim kaitse on tugev rünnak) ning ise teeme kriitikat, teistpidi meile ei meeldi reeglid (ei ole ju reegleid ilma eranditeta) ja proovime kogu aeg endale erandit teha.

Kui ma kolisin Eestisse kaks aastat tagasi, üks vanem proua ütles mulle: Maksym, sul on vaja aega, et harjuda. Sa tulid riigist, kus korruptsioon ja agressioon on igapäevased. Samm sammult sa hakkad aru saama, et mitte keegi ei ründa sind igal hetkel. Natuke lõdvestu. Kui karantiin lõpeb ja sa näed, et reeglid töötavad ning elu on mitteohtlik, siis sa hingad kergemalt.

Aeg möödus. Tegelikult, ma kuulen siin väga tihti “tubli”, “edu”. Sõna “loll” näen ma ainult raamatutes. See on usalduk õhkkond

Читать далее

13 сент. 2018 г.

Keelest jälle!

Millest veel saab kirjutada õhtul, kui mitte keelest? Tulin järeldusele, et kaks keeleõppe seisukohta ekspaatide elus.

Esimene, nimetagem seda ratsionaalseks. Hea spetsialist töötab erinevates maades, aga kõiki keeli ei ole võimalik ära õppida, sest iga keel vajab õppeks palju aega. Seetõttu spetsialist peab ainult inglise keelt kihvima ja welcome — tema on kõikjal teretulnud.

Teine, mida ma nimetaksin moraalseks. Kui igaüks, kes elab antud maal, siis ta peab kohalikust elanikkonnast aru saama. See on raske, olen nõus. Aga see on väga humanistlik.

Muidugi, kui ma tulen ainult nädalaks Tadžikistani, ma õpin pähe ainult «Salom aleikum», «Rahmat» ja «Salomat bošed». Pärast reisi hakkan ma oma tadžiki sõpru sünnipäeva puhul õnnitlema nende keeles «Zodruz muborak». See on tavaline viisakus. Kui ma, näiteks, jääksin sinna kauemaks, siis pole midagi parata — keel ootab.

Ei tea, võib olla ma, lihtsalt, armastan keeli? Tadžikistani ka, kuid seal on liiga palav minu jaoks.

Читать далее

Spordiklubis

Pärast pooleaastast pausi hakkasin ma jälle jõusaalis käima. Nüüd ma panin end kirja eestikeelsesse gruppi. Oi, minu jaoks see oli stress!

Õnneks, grupi juhendaja mitte ainult rääkis harjutustest, vaid ka näitas, mida ma pean tegema. Loomulikult, olid need väga lihtsed asjad, näiteks “kaksteist korda, kolm seeriat”, olid arusaadavad isegi mulle. Terve tund eestikeelsete inimeste seas, kus ma pidin kuulama, aru saama ja midagi rääkima! Ei tea, millest ma olin rohkem väsinud, kas harjutustest või keele kasutamisest?!
Читать далее

12 сент. 2018 г.

Keeleklikk

Saša õpib arvutiga eesti keelt, me istume kõrvuti diivani peal. Esimesed tunnid: “Tere, tule siia, ära tee niimoodi…” Ma kuulen ja mõtlen: Jumal! Kaks aastat tagasi see tundub mulle uskumatult keerulisena.

Ma pean tänama keeleõppimise süsteemi Eestis. Muidugi, siin on ka olemas probleemid. Ma tean. Aga võrreldes teiste riikidega siin on palju märkimisväärset, mida tasuks üle võtta: head interaktiivsed õpikud, tasuta veebi- ja mobiilirakendused, eksamid, võimalus hüvitist saada pärast edukat eksamit ja patriootiline rahvas.
Читать далее

11 сент. 2018 г.

Keeruline süsteem

Eile me nääklesime töökaaslasega raamatu disaini pärast. Asi on selles, et mina kasutan palju aastaid raamatute ettevalmistamiseks professionaalset süsteemi, aga tema on harjunud väga primitiivse dokumentide disainiga (nagu Word).

Näiteks, iga peatüki alguses, esimeses tekstilõigus, ma ei tee taanet, aga teiste peatüki lõikudel sellised taanded on. Kolleeg arvab, et see on lihtsalt minu hooletus.

Ma proovin seletada, et tüpograafia või trükikunst on väga keeruline, aga ratsionaalne süsteem. Kui keegi ei tunne reegleid, see ei tähenda, et neid ei ole.

Sellisel juhul (kas taanet on vaja või mitte) me peaksime vaatama, miks taanded on olemas – nad märgivad uue tekstilõigu ära. Esimese peatüki lõik (pealkirja järel) on märgitud nagu uus, sest ta ei nõua taanet.

Читать далее

10 сент. 2018 г.

Homo proponit, sed deus disponit

Viimasel ajal kirjutan ma palju keele õppimisest ja see on loomulik, kui sa õpid keelt, siis volens-nolens peegeldad seda teemat.

Ühes populaarses raamatus polüglottidest autor, olles ise polüglott, mainis kurioosset episoodi: ta tuli samasuguse isepärase inimese juurde külla ja tõdes, et kirjutuslaua peal oleks saanud keeleväljakaevamisi teha — õppematerjalid lebasid kultuurikihtidena laual. Sellega seoses meenutasin ma oma riiulit üliõpilaste ühiselamus: paksud sõnaraamatud (punane — ladina, roheline — kreeka, hall — poola, must — saksa, pruun — bulgaaria), õpikud, luulekogud ja üks vihik, mis ootas tõlkimist kohalike anarhistide jaoks…

Ladina keel oli esimene ja minu kõige õrnem armastus, ladina tegusõnad lipikutel käisid minuga kaasas loengutes ja olid õpitud vahetundides. Liviuse tegelased mitte ainult ei pidanud kõnet Palatinose küngaste peal, vaid läksid ka üles ühika katuse peale, nägid Donetski terrikoonikuid, jalutasid pargis teise ja kolmanda tehisjärve ümber, jälgisid keemilist reaktsiooni gaasimõõteseadmetes, Catilina püüdis ülikooli raamatukogus Albertusest ja Hildegardist aru saada.

Aasta möödus, grupikaaslane võttis tundi poola keele õpiku kaasa. Miks ma tahtsin samuti just seda õpikut, ma enam ei mäleta. Ma ostsin ja läksin õpikuga ülemuse juurde, ta selgitas, kuidas seda loetakse, üllatus, et mäletab lasteluuletusi “Nie pieprz, Pietrze, piepszem wiepsza”… ja siis see algas. Ma ajasin taga poolakeelseid kriminulle küsides neid keemia osakonna töötajatelt. Ma nautisin lugedes poola kohukeste silte, olin kirjavahetuses eakaaslasega Rzeszòwist, õppisin Tuwimi ja Szymborska luuletusi pähe, ei saanud lugemissaalis naeru tagasi hoida lugedes Chmielewska jutte, kirjutasin lauseid sinisesse märkmikku ning õppisin neid elektrirongides Mariupolist Donetskisse sõites.

Tookord toanaaber võttis raamatukogust ühe väikese vana-kreeka keele õpiku. See oli natuke imelik: autor kirjutas palju ajaloolisest foneetikast, aga väga vähe keelest enesest. Seevastu siin olid ilusad tähed! Need olid kirjutatud vatmanile ja me riputasime need seina peale meie voodi vastas ning igal hommikul vaatasime neid. Esteetiline tunne oli rahuldatud, kuid harjutada neid tähti oli raske. Ma püüdsin isegi neid sõnu õppida ladina transkriptsioonis, aga see nägi väga kentsakas välja ning ei inspireerinud üldse. Seetõttu ma pöördusin tagasi alfa ja omega juurde. Revolutsioonieelsete gümnaasiumi õpikutega ei ole võimalik tegeleda — need ei ole õpikud, vaid igavad paksud käsiraamatud paragrahvide ja punktidega, tabelitega eranditest jne. Kui ma nägin, juhuslikult, väikeses raamatupoes Universytetska tänaval Slaviatinskajat, hüppasin rõõmust: riiulil oli minu oma, võib olla, üks parimatest vana kreeka õpik. Elektrirongid, märkmikud, pliiatsid, rand — abikaasa ujub, mina studeerin aoristi… Erinevalt ladina ja poola keelest kreeka kõnet ma ei õppinud — loen, saan aru, lihtsalt käänan nimisõnu ja pööran tegusõnu. Praegu ma ütleksin, et see on А1 tase. Aga mul on peas Homerose, Hesiodose tegelased, Platoni dialoogid ning palju kreeka epigramme.

Ei taha peatuda teistes intriigikestes. Need olid armsad. Pöördun ikkagi raamatu juurde tagasi, millest alustasin — Leningradi polügloti meenutused. Ühes peatükis ta kirjutab, et kuidas ta koos sõbraga uurib, kas tasub eesti keelt (sel ajal eksisteeris veel NSVL ja eesti keel oli ühe väikese liiduvabariigi keel) õppida. Mina arvasin tollal: väga imelikud mehed!? Rohkem kui kakskümmend aastat möödus. Minu hommik algab selle maa sõnadest, siis järgneb raadio, töölaua peal saab keeleväljakaevamisi teha. Kontoris arvatakse, et see on väike hullus. Ma proovin eesti raamatuid lugeda, naudin lugedes kohukeste silte ning rõõmustan, kui Istanbulis seda kõnet kuulen. Kalevipoeg ikka veel unes ei käi, aga kratt on juba kööki tekkinud — praeb pannkooke…

Misjaoks see kõik? Tööleping lõpeb järgmisel aastal — Ars artis gratia

Читать далее

9 сент. 2018 г.

Bach ja Krebs

Pavel Kazarin, üks ukraina ajakirjanik, kes on pärit Krimmist ja pidi sealt ära sõitma vene okupatsiooni tõttu, kirjutas oma arvamuslõigus, et vaatamata sellele, et ta kolis Kiievisse aastal 2015, tunneb ta, et Simferopol on tema jaoks ikka kodulinn, lähedasem kui Kiiev. Ta võib mõttes mööda Simferopoli tänavaid jalutada. Kiiev on mugav, aga Simferopol on südames.

Pühapäeva hommikul, kell kuus, kui ma olin kodus tagasi, panin oma kõrvaklapid pähe ja lülitasin Bachi Suure fantaasia ja fuuga g-moll sisse. Minu tunded olid samad: mulle meeldib Bachi õpilase muusika väga (see on romantiline barokk, ma arvan, et Mendelssohni Laulud ilma sõnadeta on inspireeritud Krebsi teostest), aga ainult kuulates Bachi tunnen ma end kodus.
Читать далее

2 сент. 2018 г.

Poeskäik

Eile ja täna me käisime Sašaga poes. Tavaliselt ma eelistan Solarises või Maximas käia, aga abikaasa viis mind Viru Keskusesse, sellepärast et talle meeldib, et ostmise protsess on täiesti automatiseeritud: sissepääsu registreerime oma partnerkaardiga ning võtame kaasa kaupkoodi lugeja, siis valime kaupa selle lugeja abiga ja lõpuks, väljapääsu ees, kassa loeb automaatselt kaupade nimekirja ning me maksame pangakaardiga.

Mitte keegi ei võrdle seal lugeja andmeid asjadega korvis. Minu jaoks on see veider, aga Saša ütles, et kaupluse veebilehel on kirjutatud ettevaatust: me saame kontrollida. — OK. Ja täna, kui me tahtsime juba maksta, kassiir palus meid tema juurde tulla ning kontrollis meid.

- Kas kõik on korras, küsisin?
- Jah, aitäh! Palun, võtke šokolaad kontrolli eest!

Читать далее