12NC2019

Reedel möödus Kaheteistkümnes Ukraina LGBT rahvusvaheline konverents. Alatest teisest olen ma selle konverentsi organiseerimiskomitees aktiivne liige ja osaleja. Nende 12 konverentsi jooksul oli nii häid kui ka halbu aastaid, aga viimased kaks konverentsi möödusid üpris hästi ja edukalt nagu lepase reega. Muidugi, lihtsad osalejad ei näinud seda tööpõldu, mida tehniline ja organisatsiooniline komitee ära tegi. Külalised ei märgitanud, kui midagi läks veidi viltu — see ongi professionaalsus.



(Fotod tegi Tatjana Bundzillo)

Ühel päeval tuli minu juurde üks meie kokkutulekute vana osaleja ning küsis: «Mis kolm asja sa võtaks endale konverentsilt kaasa?» Ma mõtlesin ning ainult teel koju, Tallinnasse, suutsin formuleerida:

1) LGBT-liikumine mitte ainult on olemas, vaid ka püsivalt uueneb — nüüd tegutsevad mitte ainult mehed ja nende HIV-projektid, vaid ka palju naisi ning transsoolised inimesed; me kuulame ja arutame nende ettekandeid, mis veel kolm aastat tagasi tundusid meile väga eksootilised olevat — LGBT-sõjamehed, LGBT-romad; terve liikumine ei ole enam konfliktne, see tähendab, et me jõudsime konsensuseni pühiküsimuste lahendamise osas.

2) Meie konverents de facto tunnistati võtmeüritusena mitte ainult Ukraina LGBT-liikumises, vaid ka kogu post-nõukogude alal — osalejad Armeeniast, Gruusiast, Eestist, Kazahstanist, Kõrgõzstanist, Lätist, Leedust, Valgevenest, Venemaalt esitasid oma saavutustest ülevaateid, kuulasid meie ettekandeid, isegi oma kõned (osalejad Lätist ja Moskvast) pidid ukraina keeles, arutelude töökeeleks oli ukraina keel, kuid külalistele võimaldati kolmkeelne tõlge.

3) Lõpuks isiklikust — üks ettekanne, homoseksuaalsest subkultuurist Harkivis, meenutas mulle mu esimesi sotsioloogilisi töid.