5 окт. 2018 г.

О важности терминологии

В эстонском, как учат самых маленьких, есть два инфинитива — на «-ma» и на «-da». При этом, ma-инфинитив употребляется с глаголами движения как цель, легко склоняется по падежам и вообще ведёт себя как заправское имя. Тю, — думал, — что за хрень?!? Копался, вспоминал, что славянский инфинитив — это тоже не глагол, а застывший дательный падеж супина, а уж супин, как помнится из латыни, употребляется с глаголами движения и тоже изменяется по падежам, правда только двум, но не суть. Сегодня рылся в эстонской грамматике (книжке), а там этот ma-инфинитив собственно супином и называется… И сразу всё в голове стало на свои места. Вот зачем, спрашивается, в погоне за внешней простотой путать термины и сбивать с толку приличных людей?!? Написали б сразу — супин, и все нормальные люди, которые как прилежные мальчики в школе латынь зубрили, сразу бы поняли, что к чему!
Читать далее

30 сент. 2018 г.

Väike perelugu

Minu vanaema oli perenaine. See tähendab, et ta ei käinud tööl, täpsemalt tema töö oli kodus. Vanaisa töötas metallurgilisel tehasel ja tõi koju palka. Muidugi, kui ma olin sündinud nad olid juba pensionil, aga nende pererollid olid sarnased: Vera Danilovna tegi süüa, pesi nõusid, käis poes, lülitas pesumasinat sisse, õmbles, aga Ivan Prokofjevič sai pensioni, töötas aias, parandas kõike oma kätega, müüs oma õunu, viinamarju, pähkleid ja aprikoose turul.

Vanaema luges raamatuid (neid oli palju), vanaisa — ajalehti. Isegi nüüd minu Mariupoli kodus on suur nende klaasidega raamaturiiul. Vanaema kogu aeg kurtis, et tal polnud võimalust kooli lõpetada ning kirjutas ainult suurte trükitähtedega, kirjutas nagu kuulis, ilma komade ja ortograafiata. Istudes diivani peal luges ta mõnda raamatut vaevaliselt, huuli liigutades.

Vanaema jutustas mulle, et ta, Uurali taga sünnitud, tuli kahekümneaastasena mehega Ukrainasse, kui Mariupolis oli industrialisatsioon alanud, enne Teisest maailmasõda. Loomulikult nad ei saanud ukraina keelest absoluutselt aru. Aeg möödus ja ukraina sõnad nendele helistasid. Teist keelt nad ei osanud. Ma ei tea, kas nad tahtsid? Arvan, ei. Aga nad tegid kõik, et lapsed ja lapselapsed mitte ainult kooli lõpetaksid, vaid ülikoole ka.

Читать далее

29 сент. 2018 г.

Mõtted jooksurajal

Joosta trenažööril on igav — keha teeb neidsamu liigutusi, ümbrus ei muutu, ainult hingamine sageneb… Viis minutit, seitse, kümme — millal see kord lõpeb?!

Naabertrenažööril tegutseb mingi naine, tal on klapid kõrvades ja telefon ees, ta jookseb ja vaatab filmi. Täna ma võtsin ka oma kõrvaklapid kaasa, panin need pähe ning telefoni oma jooksuaparaadi peale. Juba ammu tahtsin ma «Israel Egiptuses» kuulata.

Kooskõla oli inspireeriv: treenitud kõrv jälgis süžeed, aju nautis keerulist polüfooniat, aga keha… keha tegi neidsamu liigutusi nagu inimestel Egiptusest põgenedes

Читать далее

27 сент. 2018 г.

Ajalehtest

Mu vanaisale väga meeldis nõukogude ajaleht «Правда» — ta tellis alati seda ja luges ning rääkis, et on vaja olla kursis poliitiliste sündmustega. Seda ajalehte oli nii palju, et kui ma tegin hiljuti remonti, leidsin vanad vanaisa ristid, mis olid keeratud sellesse ajalehte.

Erinevalt vanaisast, mulle ei meeldi massimeedia, aga kui ma kolisin Eestisse, hakkasin kohalikke venekeelseid ajalehti lugema. Esiteks, tahtsin midagi selle maa kohta teada, teiseks, see oli naljakas — kohalik vene keel on nagu eelmise aastasaja kahekümnendate aastate alguses (kõik need «маклер», «товарищество», «реновировать» jne) pluss uudised on orienteeritud kohalikele elanikonnale («в лесу нашли груду костей», «полиция сняла кошку с дерева» etc: ma saan seda ette kujutada tehase ajalehes, mitte peamises Eesti uudiste kajastajas Postimehes).

Nüüd ma juba saan eesti keeles lugeda, aga see on veel raske: ma ei saa kohe aru — pean keskenduma ja tõlkima. Laiskus on inimlik, sest venekeelne Postimees on ikka veel minu jaoks kohalike uudiste allikas.

Eile, meie endine kolleeg pakkus mulle FB-s liituda tema ajalehega — vene keeles ka. Ma vaatasin läbi, seal on palju suuri analüütilisi artikleid. OK, mõtlesin, proovime. Täna loen ja saan pahaseks: kus on loogika?! Palju sõnu, aga ei näe ideed! Pärast seda loen quasi-analüütilist teksti ühest Ukraina meediast. Taas saan pahaseks, uuesti ebaloogiline artikkel!!! Kardan lugeda eestikeelset ajalehte sellepärast, et võin ka sealsetes trükistes leida moonutatud arusaamu meid ümbritsevast maailmast.

Читать далее

26 сент. 2018 г.

Üles ja alla

Kui enne eksamit olin kontsentreeritud, aga nüüd — lõõgastunud. Muidugi, nagu varem õpin ma sõnu igal hommikul, ilma pausita, aga eile ajasin ma end sõna otseses mõttes raamatut kätte võtma ja neli lehekülge lugema… See ei käi ainult eesti keele kohta: sama asi juhtub, kui ma näen erinevaid tekste.

Ma tean, et see tuju või seisund on tsüklilise iseloomuga — eufooria, kui sa saad kõik, oled rõõmus ja täis jõudu ning depressioon (mitte psühhiataarilises tähenduses!), kui sa tegutsed nagu automaat, teed midagi hädavaevalt, raskustega, ainult sellepärast, et on vaja. Lained tõusevad ja langevad, laev läheb edasi — üles ja alla.

Selle poeetilise metafoori võtsin ma Göthe käest: “Dieses Gondel vergleich’ ich der Wiege, sie schaukelt gefällig…” Olgu öelnud, Göthe kasutab siin minu armast vana kreeka žanrit — eleegiline distihhon, seetõttu ma mäletan neid luuletusi.

Читать далее

23 сент. 2018 г.

Teeõhtu

Umbes nädal tagasi nägin ma FB-is teadet, mille kirjutas minu sõbranna, et kutsuti meid eesti keele teeõhtule. Loomulikult ma läksin.

Kohtusime täna vanalinnas, ostsime veini, teed, kringlit ja võileibu ning hakkasime suhtlema. Meid oli viis inimest Venemaalt, üks naine Mehhikost, aga kõik teised, umbes kümme, Ukrainast (kusjuures, okupeeritud teritooriumilt). Kõik me püüdsime eesti keelt kasutada, vaatamata sellele, et meil oli vähe sõnu. Muidugi, klaas veini viis rääkimise hirmu, aga pärast unustasin ma oma koti sinna. Õnneks, sõbranna helistas mulle ja ma sain koti kätte
Читать далее

16 сент. 2018 г.

Hommik enne eksamit

Täna ma tõusisin nagu alati väga vara üles. Enne eksamit oli mitu tundi ja ma ei teadnud, kuidas aega veeta. Ma õppisin sõnu, ma lugesin ajalehti (muide, see oli kerge — tundub, et maagilised prillid on mul juba ees)… Siis võtsin ma huupi B2 õppekavad, mis on keelekoolides.

Niisiis, mis meil on? Nad pakuvad umbes 400 tundi, millest umbes pool — auditooriumis. Kui me tegeleme 3 tundi nädalas, 200 : 3 = 67 nadalat või 16 kuud. Võttes arvesse, et ma reisin sageli, see period venib pikemaks (umbes kaks aastat)...
Читать далее