29 жовт. 2019 р.

Бишкек, Музей Фрунзе, треш-трип

Барельеф, белочка, армию не построить без репрессий и хатынка, где мальчик из приличной семьи врачей стал революционером. Ещё была книжка «Стальные шары Сталина», но сфоткать тётеньки-хранительницы не дали…



Начать стоит с того, что я попал в него только с третьей попытки — первый раз он был закрыт, примерно через полгода я не смог войти из-за того, что купить билет можно только за наличные, и вот наконец свершилось! Музей расположен в правительственном квартале, он представляет собой большой параллелепипед, возведённый над домиком, в котором жили родители Михаила Фрунзе и в котором он сам родился и провёл детство. Сам этот домик занимает весь первый этаж.

Экспозиция, собственно, начинается с третьего этажа (детство, революционная юность, советская зрелость…), продолжается на втором этаже (Фрунзе и современность) и заканчивается на первом — в хатынке. Никаких лифтов и прочих удобств для людей, которым трудно ходить, не предусмотрено в принципе, ибо в революции не место немощным.

Что в залах? Фотографии, вещи, карты, книги, листовки, оружие, макеты… всё как в обычных советских музеях, особенно посвящённых советским партийным бонзам — таковы музеи Ленина в Москве и Ленинграде, Сталина в Гори, Жданова в Мариуполе. Всё, включая смотрительниц, здание и витрины, настолько старо и обветшало, что невольно производит удручающее впечатление.

Товарищ Фрунзе был неординарной личностью, став архитектором Красной армии как инструмента прежде всего идеологического. Он отметился не только в Советском Туркестане, жестоко подавляя сопротивление национальных сил (хрестоматийные «басмачи»), но и в Украине, завоёвывая Крым, Юг и Восток. Сначала он дружил с Нестором Махно, потом воевал против него (и в музее Махно назван «предводителем украинских бандформирований»). Дети Фрунзе, его сестра и брат пользовались после смерти Фрунзе льготами своего родства — так, дочь стала доктором химических наук в области химии полимеров и живёт в Москве (2019-м годом датирована фотография её визита в этот музей).

Немного забавно было смотреть зал «Фрунзе и современность», поскольку современность для музея — это 1970-е годы. Да и плакаты «Ленин — почётный курсант Военно-морского училища им. М. В. Фрунзе» доставляют.

Экспозиция, в целом, как есть, является красноречивым памятником совку — нищему, затурканому, как бы идейному и очень жестокому. Её можно было бы превратить в какой-нибудь музей тоталитаризма с новенькими интерактивными экспонатами, но и в нынешнем, исполненном ветхости виде, она сама отвращает тех многочисленных детей, которых сюда таскают на экскурсии.

Читать далее

28 жовт. 2019 р.

Про іспит і подальші плани

3 вересня 2016 року я вперше потрапив у Таллінн. І від 2 жовтня 2016 з деякими перервами, зумовленими естонською бюрократією, по сьогодні я постійно живу в Естонії — трохи більше за три роки. За цей час пройдено шлях від повного 0 до у естонській до якогось нормального рівня, причому спочатку плани були дуже скромними, A2 як моральний обов’язок і досить, потім B1 і хватить, нарешті B2 і моє сумління спокійне, можна їхати в Маріуполь картоплю саджати. І от сьогодні маю B2.


Звичайно, я гордий, адже не всім з місцевих вистачає терпіння навіть на мінімум, який вимагається від громадянина. Але разом з тим я чітко бачу, що ті мої успіхи не є аж надто видатними, бо деякі зі знайомих, так само почавши з нуля, досягали цього за значно менший строк. Ну що поробиш — вік, брак сили волі, слабка пам’ять, брак середовища тощо! Причин можна знайти ще з десяток, але ну то такоє: здібності та можливості дійсно різні і нема сенсу витрачати сили, щоби картати себе. Зробив і добре. Як там казали в Римі? Feci quod potui, faciant melius alii.

Власне, тут виникає більш складне питання: що і як робити далі? Можна, наприклад, подати документи на фіно-уґорську філолоґію. Це трохи кумедно, маючи PhD, сідати з молодняком, хоч саме навчання українською зробило мені її перфектною. Можна, далі якось займатись. Але це означає, що вже звичних підручників не буде та й учити слова можна, але малопродуктивно — така собі імітація бурхливої діяльності. Скоріше питання активного ужитку і не менш активного читання (бо, наприклад, читати ґазети мені досі напружно). Були також плани на цьому зупинитись, натомість якось відполірувати те, що вже є хоча б до такого ж рівня — я маю на увазі польську та анґлійську, які зараз десь між B1 і B2. З коханою латиною ще складніше, бо якщо напружусь, зможу блог писати польською чи англійською (буде не дуже грамотно, але буде), то обсяг витрачених зусиль на те саме латиною буде неспівмірно більшим.

Читать далее

26 жовт. 2019 р.

Makedoonia, imeline segu

Lennates Makedooniale lähemale, nägin ma lennuki pardalt midagi kalmistu ja rämpsuhunnike taolist. Lennujaam oli ka kummaline: see on ühest küljest uus, kuid kõik selle kommunikatsioonid (kaablid, torud, kuurid, autod jne) on vanad. Piirivalvur kontrollis mu dokumete kiiresti, ma võtsin takso ja läksin hotelli. Õues oli palav, taevas ei olnud ühtegi pilve. Tee lennujaamast hotelli võttis umbes pool tundi aega ja maksis 40 eurot — hinnad nagu Amsterdamis. Pärast reisi olime kollegiga nii väsinud, et otsustasime ilma lõunasöögita jääda, aga õhtul me leppisime kokku, et kohtume «hobuse juures» (suur monument Makedoonia Aleksandrile), mis püstitati linna keskväljakule, Kivisilla kõrvale. Tuleb öelda, et kesklinnas on mõned sillad ja veel rohkem hobuse skulptuure. Nähtavasti kohalikud kangelased armastasid hobustel kihutada ja skuplturitele meeldis neid kujudena jäädvustada.



Kivisilla kõrval on palju mitte ainult hobuseid ja ratsanikke, vaid ka mõned uhked hooned pseudoklassikalises stiilis. Kohakilud inimesed jutustasid, et kõik sellised hooned ja kujud kesklinnas olid ehitatud eelmise valitsuse ajal, kui valitsus tahtis näidata, et Makedoonia on tõeline Aleksander Suure keisririigi pärija — vene keeles seda nimetatakse «понты». Peaaegu terve Skopje hävis maavärina tõttu eelmise sajandi keskel, seejärel kogu see pseudoklassitsism on täiesti uus immitatsioon.



Praegune Põhja-Makedoonia meenutab mulle Tadžikistani — samasugune püüdlus mitte olla, vaid näida, kõik need suured vormid, pompoosne stiil äärmise vaesuse taustal. Põhjus on arvatavasti selles, et mõlemad riigid on suurte impeeriumide killud, kusjuures need olid kogu aeg maakolkad, mis alles kakskümmend aastat tagasi said iseseisvuse. Kui Tadžikistan arvab olevat Samanide keisririigi pärija ja igatseb Nõukogude Liitu taga, siis Põhja-Makedooniale meeldib mõelda, et ise Aleksander Suur juhtis siit maailma (pärast Aleksandri aega need maad olid ka Osmanide impeeriumi ja Jugoslaavia osa). Mõlemad püüdlus, muidugi, ei baseeru ajalool, nt. Dušanbe ilmus linnana ainult XX. sajandil ja Aleksander Suur sündis lõunapoolem, praegusel Kreeka territooriumil.

Niisiis, keeruline Balkani maade ajalugu jättis palju jälgi: Põhja-Makedoonia (koos Albaaniaga) on kõige vaesemad riigid Europas, siin elavad mitte ainult makedoonlased, vaid ka albaanlased ja romad (olid samuti türklased ja juudid, aga esimesed 1960. aastatel tulid Türki tagasi ning teised hukkusid maailmasõjas). Skopjes, Põhja-Makedoonia pealinnas, kristlased (reeglina need on makedoonlased) elavad parempoolsel jõe kaldal, kuid moslemid (albaanlased ja romad) vasakpoolsel kaldal. Seega ma elasin parempoolsel kaldal ning iga päev, iga kahe tunni tagant mind ümbritsesid mullade laulud, mida võis kuulda igalt poolt mošeede lähedal. Üldiselt, inimesed siin paistavad väga usklikud olevat. Siin sündisid või tegutsesid neli pühakut: Kyrillos, Methodius, Kliment, Naum ning Ema Teresa. Ema Teresa on siin tõesti kõikjal — peale siltide seintel on ka suur pronksist kuju tema nimega kiriku kõrval.



Niisiis, mis vaatamisväärsused Skopjes veel on?

Vana raudteejaam. See hoone oli pooleldi hävitatud 1963. a maavärina tõttu. Raudtejaama seinal olid kellad, mis helisesid hommikul kell 5:17. Kõik on jäänud maavärina mälestusmärgiks. Tuleb öelda, et selles tragöödia (hukkus üle 1000 elaniku) oli seotud rumalusega — kõik majad olid ehitatud arvestamata territooriumi eripära, maapõue sisemist aktiivsust.



Vana Türgi turg asub Kivisilla ees otse suurte nagu teisedki, Aleksandri vanemate monumentide taga. See turg, jätab tõesti mulje, et siin on väike osake Istanbulist. Erinevalt teistest linnaosadest turu ala on munakividega sillutatud. Väikestes majades asuvad kohvikud, kõrtsid, kullast ja hõbedest pulmaehete poed, rõivad, jalatsid, suveniirid ja palju-palju muud. Vaatamata palavusele, inimesi oli nii palju, et kogu aeg kartsime kellelegi jala peale astuda.

Kindlust võib näha kõikjalt, selle seinad püstitati mäe otsa ja see paistab tõesti vallutamatu olevat — kolm seinte rida, järsud nõlvad, sügav vallikraav ümber ning vesi sees. Kahjuks, viimane minimaalne renovatsioon oli tehtud, arvatavasti, Jugoslaavia ajal, sees ei ole mitte midagi peale seinte — tühjus ja praht, ühesõnaga kogu kindlus on «lubjatud hauad».



Auvärav asub Põhja-Makedoonia riigikogu kõrval ja on ehitatatud nagu teisedki suured pompoossed kujud ja hooned kahetuhandete alguses nn «Antiquisatsiooni poliitika» raames. Kõik need pseudo-kreeka teosed, ehitatud kreeklaste kiuste, pidid ju näitama, et Makedoonial (tol ajal ilma prefiksita «Põhja») on õigus Vana Kreeka tõelina pärija olla.



Arheoloogilised muuseumid tekitavad minus, tavaliselt, innustust, kuid ometi see Skopjes jättis mind absoluutselt külmaks — tohutu hoone, milles on ainult üks korrus avatud ning seal väga vähe vanakreeka ja vana rooma eksponaate. Küllap sellest on ilmselgelt näha, et Põhja-Makedoonia pretensioonid Vana Kreeka pärija olla on tühjad sõnad.



Peale pseudoklassitsismi Skopjes on palju tõesti vaatamisväärsusi — väiksed kohvikud maitsva süüaga, armsad nurgakesed, vabad inimesed, kes suhtuvad irooniaga oma valitsuse klassikaaliste pretensioonide vastu. Kõik see on tõeline segu, mõnikord ärritav, mõnikord innustav.




Читать далее