Uuesti Rakveres

Sõber kutsus mind tema kontserdile Rakvere Kolmainu kirikusse. «Miks mitte?», mõtlesin, «juba ammu ma pole vokaalset barokkrepertuaari kuulanud!». Poolteist tundi Tallinnast ja olen kohal. Samm-sammult linn muutub paremaks — põlenud puust maja Pikal tänaval ning ise Pikk tänav renoveeritakse, hotellide, spaade ja kohvikute number suureneb, aga linn tundub mulle iga kord üha väiksemana. Ei ole muutunud ainult ordulinnus ja kirik.

Kell üksteist avasid kesklinna kohvikud oma uksed, ma jõin oma kaputšiinot ja ruttumatul sammul läksin kirikusse. See kogudus on ilmselgelt vaene — seintelt variseb krohvi. Linn oli tühi, kaupluse ees istusid kaks vana meest ja üks nende eakaaslanna, laupäeva hommikul nad olid juba purjus… Kiriku lähedal nägin ma teda, kes kutsus mind sinna: ta jutustas midagi turistidele ja see üllatas mind, sest kümne minuti pärast ta peab kirikus laulma. Hmm, kas tööd on nii vähe, et hea laulja tegeleb veel ekskursioonidega?

Aga OK, ma võtsin kirikus istet, kontserdikülastajad istusid ka, organist ja laulja läksid trepist üles ning muusika hakkas kõlama. Mida öelda? Kõik see meenutas mulle kodust kontserti aadliku mõisas — esitajad andsid endast parima, nad püüdsid kõigest hingest. Selles kontekstis ja nende vanemate jaoks, kes tulid siia, see oli väga hea kontsert — nad võtsid kaasas lilled ja mõnusad kingitused muusikutele, nad olid uhked, et nende koguduses on sellised artistid, keda nad kallistasid ja tänasid… Aga mina otsustasin korraks unustada, et kusagil on olemas YouTube ja maailma staarid, ning plaksutasin koos kõigiga olles tänulik sõbrale, kes mulle niisuguse toreda hommikupooliku kinkis.