Hirvepargis

Aasta tagasi sain teada koosolekust Hirvepargis, mis oli aastal 1988. See oli üks tähtsamatest sündmustest taasiseseisvumise ajal. Tol augusti päeval kutsuti mind sinna kohe pärast piketti Ukraina lipuga. Mä häbenesin, sest see üritus on väga tähtis eestlaste jaoks ja võõra riigi lipp tundus olevat nagu dissonants. Mulle tundub see praegu ka nii. Aga olgu — läksin. Oli palju inimesi, umbes sada, seal olid ministrid, saadikud, riigivalitsuse liikmed, telgis pakutati kohvi ja komme, kõlas muusika ning peeti kõnesid. Ma ei saanud peaaegu millest aru — lihtsalt seisin lipuga ja tundsin end lollina.

Sel aastal mind kutsuti jälle, aga seekord ma läksin teades, mis see on, millised sündmused seal olid nõukogude aja lõpus… Sadas tugevat vihma, ma sain läbimärjaks, vaid kõndides mõtlesin, et koosolekut, ilmselgelt, ei ole tühistatud vaatamata ilmale, sest eestlased on nii kangekaelsed… Ennustus läks täppi — Hirvepargis olid juba veteranid koos. Kõik näod olid tuntud, need olid samad, mis aasta tagasigi. Polnud ainult muusikat ja kohvi.

Tuli üks kooliõpilane, kes on erakonnas noortest kõige aktiivsem, kusjuures vene keelt kõnelev. Teised külastajad olid vanemad, väga vanad. Neid oli vähe, vähem kui viiskümmend. See oli kurb. Küsisin noormehelt, kas erakonnas on palju noori?

— Kahjuks, ei, vastas, erakond on kriisis.
— Miks?
— Igal aastal me kaotame rahvatoetust, meid jääb vähemaks ka parlamendis…
— Aga miks? Ma näen, et siin on vähe inimesi, vähem, kui oli eelmisel aastal, vähem, kui aastal 1988, mitte 5000, vaid 50 ja enamik neist, kes tol ajal protesteerisid. Kus on teie noored?
— Tead, poliitikas saab tegutseda kahel viisil: esiteks, tundmustele apelleerides, teiseks — mõistusele. Meie erakond apelleerib mõistusele, aga inimesed ei viitsi mõelda.
— Nojah, sul on õigus, aga kui te hakkate tundmustele apelleerima, siis te muutute populistideks nagu EKRE. Te vist ei soovi seda.
— Just, aga mis teha? Noored ei tule. Vanemad on head, targad, ma armastan neid väga, aga noored ei tule.
— Tead, ma arvan… vaata, kui Eesti sündis teist korda, kõik need, terve teie erakond, nad olid noored, te jõudsite võimatut teha. Maailm on muutunud, noored ka on muutunud. On vaja muutuda. Ma olen tõesti tänulik, te olete ainuke erakond, kes tugevalt toetab Ukrainat ja see on hindamatu. Teised, teie konkurendid on vähem huvitatud välispoliitikast, sest Eestis endas on palju siseprobleeme, mis on, arvatavasti, noortele lähedasemad. Ukrainlasena ma ei pea seda rääkima, ainult ma ise loodan, et Eesti riigil läheb kõik hästi.