Kuidas ma tegin analüüsi

- Minge kabinetti 8, — ütles arst hommikul, — ja andke vereproovi.

Koridoris polnud ainsastki hingelist, astusin ukse juurde ning tegin selle lahti. Minu ees istus vana medõde.

- Tere, ma tahaksin analüüsi teha.

- Tere, võtke palun istet!

Panin asjad tooli peale, naine pomises midagi oma nina alla, istusin. Siis kostis ta järsku kõva häälega: «А дверь Bы не хотите закрыть?!». Kõik oli edasi vene keeles:

- Te tervitate võõras keeles, — jätkas ta ägedalt, — aga ei saa millestki järgnevast aru! Te vist teate, et tervitades Te määrate ära, millises keeles Teiega rääkida…

- No, palun vabandage, mina lihtsalt ei kuulnud, mida Teie ütlesite. Kusjuures, tervitades Teid määrasin ma suhtluskeele, sest mul on varsti eksam…

Sel hetkel, ilmselgelt, tal midagi lülitus ümber, ta muutus rahulikuks ja alustas juttu:

- Ma saan Teiest aru, mul on vaja ka eksam uuesti sooritada. Kunagi, viis või kuus aastat tagasi, kui veel olid need vanad kategooriad, ma sain kõrgtaseme kätte. Muidugi, teen palju vigu lõppudes, aga tol ajal haiglas me panime rahad kokku, võtsime hea õpetaja ja tegelesime terve aasta jooksul eesti keelega. Eksamil mind vintsutati, kuid sinna tuli minuga meie juhataja, eestlanna, ta karjus hirmsatsi nende peale puhtas eesti keeles: «Kes mul teeb põnnidele süste?! Teate?! Mitte, mitte keegi!!!». Siis anti mulle tunnistus. Noh, keeletaseme süsteemi on muudetud. Meid kutsuti kokku ja teatati, et on vaja jälle eksamile minna… 

- Oodake, teangi, et poleks vaja… 

- Vaat, ma mõtlesin samamoodi ja ei läinud. Aga haiglasse tuldi taas, võeti nimekirjad, neil oli vist plaan, tehti siin kiirtestid ja saadeti mind eksamile… 

- Teil on küllap raske?

- Teate, inimesed on erinevad. Mu mees, ta õpib keeli õhust, ta tuli noore lektorina siia ning teisel loengul ütles tudengitele «Tere, kuidas kusi käib?», kõik kukkusid naerma, no mis teha, õppis ära, filoloog… Aga mina… ma olin sõjahospitali tüdruk… 

- Ahh soo, te pidite tihti kolima?

- Ei, see tähendab, et meil oli väike suletud ring, ühtegi võõrast, ühtegi eesti sõna. Loomulikult, ma käisin koolis, aga ümber olid kõik omad, sõjameedikud ja ohvitserid. Ei olnud keelepraktikat. Ma isegi ei teadnud, kuidas tervitada. Hiljem, ma tulin sõbranna juurde, ta töötas sotsiaalteenistustes ning palusin teda: «Võta mind poole kohaga kuhugi eestlaste juurde, kus ei räägita vene keelt ning kaastundest ei minda vene keelele üle». Jumal, minu neli mutti! Iga kord, enne kui helistasin neile, ma kordasin paberilt lauseid: «Tere, mina olen teie hoidja». Nii et samm-sammult nendega hakkasingi rääkima. 

Rääkides kõike seda, medõde tegutses automaatselt nõela, katseklaasi, vati ja piiritusega.

- Noh, kõik, tehtud.

- Tänan. Soovin Teile edu! Olen kindel, Teil saab kõik korda!