Eesti südames

«Kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks», ütles Koguja. Kaks kuud enne surma, kui me kõik seda täpselt teadsime, ema sõnas, et ta kardab, mis tulevikus on, kuidas see toimub. Ei ole mitte midagi igavest. Lapsepõlves vanaema armastas korrata: sinu ees kõik teed on avatud. Vanusega need teed iga sammuga sulgevad, kuid topeltelujooned pihu peal ei lähe sirgemaks ega harilikuks. Õnneks, mina ei karda tulevikut: elasin häda üle, elan ka rõõmu üle.

Mõtetes jätsin ma hüvasti Eestiga. Vähe on jäänud: eksami sooritada, kaks konverentsi korraldada ning korteri tagasi anda. Mis ma võtan siit kaasa? Muidugi, keel. Siis raamatud (ma vandusin endale neid ei osta, aga riiul on neid uuesti palju). Seejärel mälestused ja üle 100 blogi eesti keeles ja veel rohkem Eestist. Lõpuks inimesed südames.

Mis mul napib? Kama! Rahu tänavatel! Puhast ning jahedat õhku ja täpset nagu kell ühistransporti! Saari, kuhu lendavad väiksed lennukid, ning Helsingit, kuhu lähevad suured laevad! Natuke naljakaid eesti ajalehti ning lõpuks igapäevast «Tere!»