Tühisuste tühisus

«Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti» (Koguja, 1 : 4)

Armastan muuseumeid väga, eriti kõike neid vanu kive, keraamilisi kilde ja luid — nad räägivad minuga. Mõnikord ma kardan, kardan seda tohutut aega, mis silma ette ilmub: mulle tundub, et ma seisan järsu kalju serval, ees on lõputu ookean ja tugev tuul puhub näkku mind märkamata.

Mis on meie mälu, meie ajalugu ja tsivilisatsioon? Me õpime keelt, milles räägitakse viimased 50 aastat. Puškin (venekeelsete kõnelejate jaoks) tundub olevat veel ilus, aga juba natuke arusaamatu (kolm sajandit on möödunud. Lomonossovit ja Trediakovskit (400 aastat tagasi) on väga raske lugeda. Igori sõjaretke loost (900) pole peaaegu võimalik aru saada ilma ettevalmistuseta. Homerose kangelased (3000 aastat tagasi) elavad meie mälus, aga ainult tõlgete kaudu. Mis oli enne? Ainult vanad kivid, kildid ja luud — 5 tuhat aastat tagasi tekkisid slaavlaaste hõimud, 7 tuhat aastat tagasi käisid kiviaja inimesed Musta ja Aasovi mere ääres, 14 aastatuhandel olid esimesed ürghõimud Ameerikasse jõudnud…

Ääretud kaugused, mõõtmatu aeg ja väike inimene lõputu ookeani ääres, kus «päike tõuseb ja päike loojub ning kõik kordub taas...»