Школа № 30, Маріуполь

1992-й. В 11-му класі здавалось, що будемо в школу після випуску приходити як додому — настільки було хорошо. Десь рік після ми ще якось спілкувались. Потім всі розлетілись. Бачились іноді на зупинках, один чи два рази збирались на вечорах випускників.

Яскраво пам’ятаю останній такий раз — 2012-й. Я вже закінчив аспірантуру, сім років як захистився, того року на першому прайді нам з Шереметом потовкли пики. Прийшов. Вчителя і директор ті самі (до речі, директор і завуч і нині не змінились), вже вчать дітей однокласниць. Яскравий інсайт «І нашо я сюди приперся? Ото сидів би дома і то було б корисніш!»

Потім знову довга перерва.

2017-й. В Донецьк я вже нев’їзний, викладав у Маріуполі, вчив поліцію, приїхав з Естонії додому на вакації. Через вайбер якимсь чудом знаходить мене однокласниця Олена, додає в чат, щоби організувати знову зустріч. Читаю ті всі охи і ахи. Тут Вітьок питає, а як йому доїхати, бо він вже громадянин росії, ще двоє живуть в окупованому Донецьку і щасливі від цього... Панєслась: «громадянська війна», «доскакалісь». Тваю дівізію! Та йдіть нахєр! Вийшов з чату, заблокував і аж дихати легше стало. Нарешті я закінчив школу
Читать далее

Eesti südames

«Kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks», ütles Koguja. Kaks kuud enne surma, kui me kõik seda täpselt teadsime, ema sõnas, et ta kardab, mis tulevikus on, kuidas see toimub. Ei ole mitte midagi igavest. Lapsepõlves vanaema armastas korrata: sinu ees kõik teed on avatud. Vanusega need teed iga sammuga sulgevad, kuid topeltelujooned pihu peal ei lähe sirgemaks ega harilikuks. Õnneks, mina ei karda tulevikut: elasin häda üle, elan ka rõõmu üle.

Mõtetes jätsin ma hüvasti Eestiga. Vähe on jäänud: eksami sooritada, kaks konverentsi korraldada ning korteri tagasi anda. Mis ma võtan siit kaasa? Muidugi, keel. Siis raamatud (ma vandusin endale neid ei osta, aga riiul on neid uuesti palju). Seejärel mälestused ja üle 100 blogi eesti keeles ja veel rohkem Eestist. Lõpuks inimesed südames.

Mis mul napib? Kama! Rahu tänavatel! Puhast ning jahedat õhku ja täpset nagu kell ühistransporti! Saari, kuhu lendavad väiksed lennukid, ning Helsingit, kuhu lähevad suured laevad! Natuke naljakaid eesti ajalehti ning lõpuks igapäevast «Tere!»
Читать далее

Suitsupääsuke

Suitsujuust — копчёный сыр, suitsukala — копчёная рыба, suitsukana — копчёная курица… И что я должен был подумать, услышав фразу «Suitsupääsuke — символ Эстонии»? (pääsuke — ласточка)



Правильно: извращенцы, ещё и птичек коптят! Это как с «проросшим мясом» (läbikasvanud liha), пока в словарь не глянешь, счастье не настанет: suitsupääsuke — деревенская ласточка, живёт при хатах, которые топились по чёрному
Читать далее

Rassism

Loodetavasti, see on kokkusattumus. Eile, üks tuttav noormees ütles mulle, et siin on liiga palju immigrante. Ma seisin ja punastasin (mitte enda, vaid tema käitumise pärast), sest ma olen samasugune tööimmigrant, valge, hea palgaga, aga niikuinii mitte eestlane.

Aga sellel õhtul ka lugesin ma läbi FB rühmas «Expats in Tallinn» samasuguseid lugusid (originaalselt kõik need on kirjutatud inglise keeles):

K. L., mees, Hiinast, 24.08.2019: Mina olin Nõmme poes «Comarket», kui üks naisterahvas umbes 30. a., kena, arvatavasti oma emaga, tuli minu juurde ning ütles «go home, you are not welcome here». Ta rääkis pretensioonika briti aktsendiga ja oli rõhutatult «viisakas». Ma olin šokis, sest olen elanud siin kolm aastat ja ei ole sellega varem kokku puutunud. Siis ma pöörasin ümber ning küsisin temalt, miks ma pole siia teretulnud, mul oli huvitav seda teada. Aga tema ütles: «Ära ole loll, sa ju tead». Ma püüdsin vaielda temaga Eesti põhisedusest, kuid ta vastas mulle: «Sul pole vaja siin mulle seda rääkida, lihtsalt mine tagasi oma maale!» Tema ema tõukas teda tagant, siis ma ütlesin: «Miks sa ei lähe oma riiki tagasi — natside Saksamaale?!» Seepeale ta näidis mulle näppu.

J. G., mees, Eestlane, 24.08.2019: Jah, minu filipiinlasest sõbrale, kes on õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis ja on elanud siin 10 aastat, öeldi Nõmmel Rohelise bussipeatuses sama, võib-olla sama isik.

‎A. S.‎, mees, Iraanist, 25.08.2019: Täna ma käisin baaris «Odeon» Koplis ja üks naisterahvas kutsus baari juhataja, et mind välja visata. Nii selge mitte külalislahke käitumise näidis! Muide, ta oli purjus.

Kahjuks, samasuguseid poste on palju. Mõeldes sellele, alguses tulin järeldusele, et igal maal on lollpäid, aga Eesti on nii väike, et see paistab rohkem silma. Aga pärast ma sain aru, et palju lolle ei ole põhjus. Põhjus on selles, et inimesed (vaatamata sellele, mis rahvusest nad on) püüavad leida lihtsamaid eneveväljaelamise viise, nad arvavad, et teised, eriti kui need inimesed erinevad välimuselt, on süüdi nende probleemides.
Читать далее

Hirvepargis

Aasta tagasi sain teada koosolekust Hirvepargis, mis oli aastal 1988. See oli üks tähtsamatest sündmustest taasiseseisvumise ajal. Tol augusti päeval kutsuti mind sinna kohe pärast piketti Ukraina lipuga. Mä häbenesin, sest see üritus on väga tähtis eestlaste jaoks ja võõra riigi lipp tundus olevat nagu dissonants. Mulle tundub see praegu ka nii. Aga olgu — läksin. Oli palju inimesi, umbes sada, seal olid ministrid, saadikud, riigivalitsuse liikmed, telgis pakutati kohvi ja komme, kõlas muusika ning peeti kõnesid. Ma ei saanud peaaegu millest aru — lihtsalt seisin lipuga ja tundsin end lollina.

Sel aastal mind kutsuti jälle, aga seekord ma läksin teades, mis see on, millised sündmused seal olid nõukogude aja lõpus… Sadas tugevat vihma, ma sain läbimärjaks, vaid kõndides mõtlesin, et koosolekut, ilmselgelt, ei ole tühistatud vaatamata ilmale, sest eestlased on nii kangekaelsed… Ennustus läks täppi — Hirvepargis olid juba veteranid koos. Kõik näod olid tuntud, need olid samad, mis aasta tagasigi. Polnud ainult muusikat ja kohvi.

Tuli üks kooliõpilane, kes on erakonnas noortest kõige aktiivsem, kusjuures vene keelt kõnelev. Teised külastajad olid vanemad, väga vanad. Neid oli vähe, vähem kui viiskümmend. See oli kurb. Küsisin noormehelt, kas erakonnas on palju noori?

— Kahjuks, ei, vastas, erakond on kriisis.
— Miks?
— Igal aastal me kaotame rahvatoetust, meid jääb vähemaks ka parlamendis…
— Aga miks? Ma näen, et siin on vähe inimesi, vähem, kui oli eelmisel aastal, vähem, kui aastal 1988, mitte 5000, vaid 50 ja enamik neist, kes tol ajal protesteerisid. Kus on teie noored?
— Tead, poliitikas saab tegutseda kahel viisil: esiteks, tundmustele apelleerides, teiseks — mõistusele. Meie erakond apelleerib mõistusele, aga inimesed ei viitsi mõelda.
— Nojah, sul on õigus, aga kui te hakkate tundmustele apelleerima, siis te muutute populistideks nagu EKRE. Te vist ei soovi seda.
— Just, aga mis teha? Noored ei tule. Vanemad on head, targad, ma armastan neid väga, aga noored ei tule.
— Tead, ma arvan… vaata, kui Eesti sündis teist korda, kõik need, terve teie erakond, nad olid noored, te jõudsite võimatut teha. Maailm on muutunud, noored ka on muutunud. On vaja muutuda. Ma olen tõesti tänulik, te olete ainuke erakond, kes tugevalt toetab Ukrainat ja see on hindamatu. Teised, teie konkurendid on vähem huvitatud välispoliitikast, sest Eestis endas on palju siseprobleeme, mis on, arvatavasti, noortele lähedasemad. Ukrainlasena ma ei pea seda rääkima, ainult ma ise loodan, et Eesti riigil läheb kõik hästi.
Читать далее

Caedite eos!

Жіночка у ФБ, біженка з Донецька в Польщі, запостила вітання з днем Донецька і днем шахтаря… Все б нічого, але в кольорах ДНР і з фото т. з. «театра ім. М. М. Бровуна», який має сторінку .ru.

Ну ОК. Запощу і я два фото з площі перед тим театром. Ми повернемось. Повернемось, щоби різати отих тупих кобил і баранів з їхнім виплодом

Novit enim Dominus, qui sunt eius

Читать далее

Про філії

Колись на світанку европейських націй у маленькій Естонії виник рух естонофілів — люди, що отримали гарну німецьку освіту, раптом відкрили, що є такий народ (який тоді був переважно сільською біднотою) і має цікаву мову. Мабуть, і мене можна назвати естонофілом. А ще — навіть не доберу слова до своєї закоханості в давній Рим і Грецію, хоч жити тоді і там я б, певно, не дуже хотів би.

І от тільки я сьогодні подумав, що довкола мене є кілька дуже цікавих персон, які я міг би назвати українофілами: два французи, японець, американець латвійського походження, естонці та естонки... І це таке незвичайне почуття, коли твоя мова, яку дома ще буває називають телячою, спосіб життя, який тобі ж самому здається далеким від досконалості, погода, від якої хочеться інколи сховатись, комусь можуть здаватись такими, що заслуговують на похвали. Одним словом, слава Україні! Зі святом!
Читать далее

Ceterum censeo

Tere, sõbrad! Kõigepealt, tahaksin ma teid ja Eestit tänada, et Ukrainat toetate.

Ma arvan, et kõik teie hästi mäletate, mis oli nõukogude okupatsiooni ajal. Meie riigid, mis on piiril lääne- ja idamaailmade vahel, kogu aeg olid selline suur tükk, mis ajab okupantide suu lõhki.

Molotov-Ribbentropi pakt oli kuritegu nii Balti riikide, kui ka Poola vastu. Praegu me kardame, eriti Ukrainas, et Läänemaailm teeb uut pakti – sel juhul Putiniga. Kui see saab tõeks, okupeeritud maad Gruusias, Moldovas, Ukrainas ning kõikjal maailmas muutuvad legaalseks Venemaa osaks.

Kahjuks. Seetõttu kuritegu peab karistatud olema!

Carthago est delenda!

https://www.postimees.ee/6760757/galerii-hirvepargis-toimus-traditsiooniline-konekoosolek

http://www.kylauudis.ee/2019/08/24/ulevaade-hirvepargi-sonavottudest/

Читать далее

Кірн

Пам’ятаєте анекдот про час і натхнення? Писати не буду, бо знову русофобом назвуть. Але менше з тим. Так от, я мав час і натхнення на Теоґніда. Нашо він здався? От уявіть собі — аристократ, колись заможний, втратив усе і став вигнанцем, був багатим, став жебраком, мав коней і зброю, нині ходить пішки і сподівається на долю, мав коханця — коханець залишився на втраченій батьківщині і, мабуть, вже воліє не згадувати свого колишнього покровителя… Теоґнід лежить на випадковому банкеті, п’є вино, згадує минуле і пише листи Кірнові — пише в нікуди. Кірн ще молодий, отже листи повчальні. Вони не систематичні: згадав — написав, нахилив чарку — ще написав, заснув, прокинувся, знову згадав — написав…

Друг незрадливий — опора міцна у пору непевну
Чвар, понад срібло тобі і понад золото він.
Не на словах лиш люби, оминаючи мислі і серце,
Раз мене взявся любить без потаємних думок.
З мужем лихим повестись ніхто хай тебе не намовить,
Кірне: дружити з лихим — користь із того яка?
Кірне, найважча то річ — пізнати мужа-лукавця,
І в обережності це — найнеобхідніша річ.
Часто, чекаючи зла, — добро здобуває нежданно,
А на шляху до добра враз натрапляє на зло.
Тож не збувається все, чого собі зичить людина:
Стислі безвихідь важка межі накреслює їй.

Чи відповідає Кірн? Ні — бо кому потрібні ті п’яненькі сентенції невдахи? А от сам вигнанець, ми б сказали «лузер», згадує свого Кірна ледь не в кожному вірші, бо це єдине, чого в нього ніхто не забере.

Крила для лету я справив тобі; над морем безкраїм
Легко ширятимеш ти й над широчінню землі.
Птахом злетиш, а на учтах мужів, у дружньому колі,
Скільки б гостей не було, — будеш у всіх на устах.
Миле юнацтво на флейтах лунких достойно і красно
Буде вславляти тебе в солодкозвучних піснях.
А коли зійдеш у надра землі, в володіння Аїда,
Де лише сльози-плачі та безпросвітня імла, —
Славу й померлий матимеш ти: у пам’яті люду
Ймення нетлінне твоє житиме, Кірне, в віках.

Теоґнід жив у VI ст. до Р. Х. Вже минуло понад дві з половиною тисячі років. Теоґнід виконав обіцянку: ім’я Кірна, невірного коханця вірного поета досі живе у пам’яті люду


Цит. за: Теогнід. Елегії вигнанця / Перекл. А. Содомори. — Львів: ЛА «Піраміда», 2012. — 112 с.
Читать далее

Воєнрук

От сьогодні жіночка розповіла. Вчилась вона в естономовній школі, на вулиці стояв совок у розвіті. В школі, звичайно, був обов’язковий предмет «Військова підготовка», чи як він там називався. Вів його воєнрук.

Якщо у моїй школі це був солдафон, який матюкався, бризкав слиною та кидався ключима, то отой у співбесідниці був кавалером і вопщім куміром дівчат, бо ввічливий, інтеліґентний і у формі. А головною його чеснотою було те, що на контрольних — які треба було писати російською — він інтеліґентно повертався до вікна і ввічливо дивився, чи не підкрадається там раптом підступний імперіалізм...
Читать далее

Iseseisvumise päev

Õnnitlen kõiki minu eesti sõpru!

Ma tean, et paljudele teiest see päev on mitte ainult ametlik, vaid ka sügavalt isiklik oma, sest tolle aja sündmustes te osalesite. Loomulikult, ma soovin teile edu ja tänan teid nii mugava ja ohutu keskkonna eest! Kui ma tulin Eestisse, mul polnud eesmärki eestlaseks muutuda — стать своим в доску, nagu ütleksin vene keeles. Mul ei ole seda eesmärki praegu ka. Aga mina sain hästi aru, et kõige kallim ohver, mitte kingitus, Eesti iseseisvumise puhul oleks minu püüdlus teie keelt omandada — see on raske, aga väga huvitav tegu.

Taas õnnitlen ja elagu Eesti!
Читать далее

Kuidas ma tegin analüüsi

- Minge kabinetti 8, — ütles arst hommikul, — ja andke vereproovi.

Koridoris polnud ainsastki hingelist, astusin ukse juurde ning tegin selle lahti. Minu ees istus vana medõde.

- Tere, ma tahaksin analüüsi teha.

- Tere, võtke palun istet!

Panin asjad tooli peale, naine pomises midagi oma nina alla, istusin. Siis kostis ta järsku kõva häälega: «А дверь Bы не хотите закрыть?!». Kõik oli edasi vene keeles:

- Te tervitate võõras keeles, — jätkas ta ägedalt, — aga ei saa millestki järgnevast aru! Te vist teate, et tervitades Te määrate ära, millises keeles Teiega rääkida…

- No, palun vabandage, mina lihtsalt ei kuulnud, mida Teie ütlesite. Kusjuures, tervitades Teid määrasin ma suhtluskeele, sest mul on varsti eksam…

Sel hetkel, ilmselgelt, tal midagi lülitus ümber, ta muutus rahulikuks ja alustas juttu:

- Ma saan Teiest aru, mul on vaja ka eksam uuesti sooritada. Kunagi, viis või kuus aastat tagasi, kui veel olid need vanad kategooriad, ma sain kõrgtaseme kätte. Muidugi, teen palju vigu lõppudes, aga tol ajal haiglas me panime rahad kokku, võtsime hea õpetaja ja tegelesime terve aasta jooksul eesti keelega. Eksamil mind vintsutati, kuid sinna tuli minuga meie juhataja, eestlanna, ta karjus hirmsatsi nende peale puhtas eesti keeles: «Kes mul teeb põnnidele süste?! Teate?! Mitte, mitte keegi!!!». Siis anti mulle tunnistus. Noh, keeletaseme süsteemi on muudetud. Meid kutsuti kokku ja teatati, et on vaja jälle eksamile minna… 

- Oodake, teangi, et poleks vaja… 

- Vaat, ma mõtlesin samamoodi ja ei läinud. Aga haiglasse tuldi taas, võeti nimekirjad, neil oli vist plaan, tehti siin kiirtestid ja saadeti mind eksamile… 

- Teil on küllap raske?

- Teate, inimesed on erinevad. Mu mees, ta õpib keeli õhust, ta tuli noore lektorina siia ning teisel loengul ütles tudengitele «Tere, kuidas kusi käib?», kõik kukkusid naerma, no mis teha, õppis ära, filoloog… Aga mina… ma olin sõjahospitali tüdruk… 

- Ahh soo, te pidite tihti kolima?

- Ei, see tähendab, et meil oli väike suletud ring, ühtegi võõrast, ühtegi eesti sõna. Loomulikult, ma käisin koolis, aga ümber olid kõik omad, sõjameedikud ja ohvitserid. Ei olnud keelepraktikat. Ma isegi ei teadnud, kuidas tervitada. Hiljem, ma tulin sõbranna juurde, ta töötas sotsiaalteenistustes ning palusin teda: «Võta mind poole kohaga kuhugi eestlaste juurde, kus ei räägita vene keelt ning kaastundest ei minda vene keelele üle». Jumal, minu neli mutti! Iga kord, enne kui helistasin neile, ma kordasin paberilt lauseid: «Tere, mina olen teie hoidja». Nii et samm-sammult nendega hakkasingi rääkima. 

Rääkides kõike seda, medõde tegutses automaatselt nõela, katseklaasi, vati ja piiritusega.

- Noh, kõik, tehtud.

- Tänan. Soovin Teile edu! Olen kindel, Teil saab kõik korda!
Читать далее

Дві залізячки

У п’ятницю, 23-го, буде в Україні день прапора. Кирило Долімбаєв запустив у Маріуполі флешмоб #MyFlagMyPride, який вже перетнув кордони України і переможно крокує світом. Я не став спеціально фотографуватись, бо для мене кожний четвер є таким днем і святкуємо ми його koos Tarmo, Ants, Mari-Ann ja Liidiaga навпроти російського посольства.

Але згадав я інше. У діда в Жданові дома не просто був прапор (червоний, звичайно — інше було неможливе), а був він справжній — великий і на держакові. Це вивішувалось на домі по радянських святах і для цього до стіни було прибито спеціальну залізячку. Дід не був комуністом. Він був підпільщиком за німецької окупації. Так і жили. На його могилі досі стоїть червона зірка замість хреста.

Куди той прапор щез — не пам’ятаю. Залізячка стирчала ще довго, поки я дім не відремонтував. Але тепер от думаю, що треба мені тих залізячок дві: на жовто-блакитний та на синьо-чорно-білий. Хай сусіди базікають

Читать далее

Батілл

Він був популярний у XVIII–XIX столітті. Його обожнювали і сучасники, бо вмів він догодити і цареві, і граматикові, і посполитому. Він воював, був вигнанцем, але прожив довге життя і помер там, де народився. Його іменем названо малу планету. Він — «поет веселого кохання» Анакреон.

Гуляючи музеєм, я натрапив на стару датську картину «Ґрецький поет Анакреон і Батілл». Старий дядько грає на лірі, біля нього лежить зовсім без одягу зовсім молоденький хлопчик. — Ну і шо? Може просто жарко, а ото всьо ваша збочена уява нарисувала… — Диявол в деталях. Дивіться: там далі зміючка і яблуко, нічо не нагадує? Звісно, біблейський сюжет не був радше відомий ґрецькому поетові, але він точно був відомий тим, для кого ця картина писалась. Легкий натяк. Звісно, глядачі також зі своїми ґувернантками чи в ґімназіях вивчали напам’ять вірші Анакреонта, де бігають, стрибають, пьють вино та кохаються з поетом хлопці та дівчата, де він шкодує на свою старість…

Але хто такий Батілл? Відомо двох хлопців з таким іменем: Батілл самоський та Батілл александрійський. Перший власне був з Анакреонтом, другий був актором, якого згадує Горацій як коханця римлянина Мецената. І ще був анґлієць Обрі Бьордслі, який якось написав: «Французька поліція має серйозні сумніви стосовно моєї статі… але всі охочі можуть прийти та переконатись у цьому самі». Подивіться його «Батілла». Бьордслі помер у 25, але перед тим встиг створити еротичні ілюстрації до книг свого друга Оскара Вайльда, а також на біблійні та античні сюжети.

Так в одному імені і перетнулись долі двох митців, які були поетами веселого кохання
Читать далее

Elu ja surma küsimus

Mõnikord ajalehte lugedes ma mõtlen, et mõned inimesed — väljendun viisakalt — on kummalised. Vaat tänagi, ühes reportaažis räägiti kahest üliõpilasest Venemaalt, kes olid Narva kolledžisse õppima asunud.

Sel ajal Narva tuli ka Eesti president Kersti Kaljulajd. Nähes teda, need noored hakkasid hirmsasti nutma: «Tahaksime presidendiga kohtuda, meil on üks ülioluline küsimus…». Muidugi, proua president tuli nende juurde, aga mis küsimuse nad esitasidki? — Trummid mürtsuvad: «Millest alustada eesti keele õppimist?» — Tõesti elu ja surma küsimus! On hoopis presidendi kompetentsuses!

Читать далее

Uuesti Rakveres

Sõber kutsus mind tema kontserdile Rakvere Kolmainu kirikusse. «Miks mitte?», mõtlesin, «juba ammu ma pole vokaalset barokkrepertuaari kuulanud!». Poolteist tundi Tallinnast ja olen kohal. Samm-sammult linn muutub paremaks — põlenud puust maja Pikal tänaval ning ise Pikk tänav renoveeritakse, hotellide, spaade ja kohvikute number suureneb, aga linn tundub mulle iga kord üha väiksemana. Ei ole muutunud ainult ordulinnus ja kirik.

Kell üksteist avasid kesklinna kohvikud oma uksed, ma jõin oma kaputšiinot ja ruttumatul sammul läksin kirikusse. See kogudus on ilmselgelt vaene — seintelt variseb krohvi. Linn oli tühi, kaupluse ees istusid kaks vana meest ja üks nende eakaaslanna, laupäeva hommikul nad olid juba purjus… Kiriku lähedal nägin ma teda, kes kutsus mind sinna: ta jutustas midagi turistidele ja see üllatas mind, sest kümne minuti pärast ta peab kirikus laulma. Hmm, kas tööd on nii vähe, et hea laulja tegeleb veel ekskursioonidega?

Aga OK, ma võtsin kirikus istet, kontserdikülastajad istusid ka, organist ja laulja läksid trepist üles ning muusika hakkas kõlama. Mida öelda? Kõik see meenutas mulle kodust kontserti aadliku mõisas — esitajad andsid endast parima, nad püüdsid kõigest hingest. Selles kontekstis ja nende vanemate jaoks, kes tulid siia, see oli väga hea kontsert — nad võtsid kaasas lilled ja mõnusad kingitused muusikutele, nad olid uhked, et nende koguduses on sellised artistid, keda nad kallistasid ja tänasid… Aga mina otsustasin korraks unustada, et kusagil on olemas YouTube ja maailma staarid, ning plaksutasin koos kõigiga olles tänulik sõbrale, kes mulle niisuguse toreda hommikupooliku kinkis.
Читать далее

Lihtne belgia fotograaf

Tänapäeval on elu fantastiline! On nii palju kättesaadavaid võimalusi, millest ei osanudki varem unistada! Näiteks, kooliõpilasena Mariupolis ma jahtisin heliplaate, tudengina Donetskis ma hirmsasti kurvastasin, kui lasin orelikontserti läbi… Ma isegi suutsin välja kannatada, kui organist mängis halvasti, mis teha, see juhtub, järgmine kontsert tuleb kuu või poole aasta pärast! Ükskõik käik kinno või filharmooniasse oli meeldejääv, sest see toimus harva.

Nüüd meil on Youtube — ei ole veel vaja plaate koguda, faile muusikaga ja filmidega alla laadida — kõik on saadaval. Kuula ja vaata, mida tahad. Täna ma võin tutvuda kõigi Bachi teostega erinevates interpretatsioonides, peeaegu igasugustel pillidel. Ma saan aru, et mul pole vaja N. kirikusse minna, kui mulle ei meeldi, kuidas seal mängitakse — parem koju jääda, et kuulata parimat mängijat.

Aga progressil on veel üks kulg. Vanasti klaver oli rikkus, orel maksis üleüldse arutut varandust ja mängida sellel suutsid ainult valitud. Nüüd hea klaver ja suur orel ka maksab palju, aga kes tahab, ikkagi saab neid osta, harjutada ja oma mänguoskust tutvustada. Muideks N. kirikust… ühel õhtul ma seisin seal kuulates hästi tuttavat fuugat ja meenutades ühte salvestust Youtube'is mõtlesin: see on just niisugune juhtum, kui lihtne belgia fotograaf esitab lugu paremini professionaalsest kirikuorganistist.

https://www.youtube.com/channel/UCRLsW2GWGU3VywbJNcGezlQ

Читать далее

Tühisuste tühisus

«Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti» (Koguja, 1 : 4)

Armastan muuseumeid väga, eriti kõike neid vanu kive, keraamilisi kilde ja luid — nad räägivad minuga. Mõnikord ma kardan, kardan seda tohutut aega, mis silma ette ilmub: mulle tundub, et ma seisan järsu kalju serval, ees on lõputu ookean ja tugev tuul puhub näkku mind märkamata.

Mis on meie mälu, meie ajalugu ja tsivilisatsioon? Me õpime keelt, milles räägitakse viimased 50 aastat. Puškin (venekeelsete kõnelejate jaoks) tundub olevat veel ilus, aga juba natuke arusaamatu (kolm sajandit on möödunud. Lomonossovit ja Trediakovskit (400 aastat tagasi) on väga raske lugeda. Igori sõjaretke loost (900) pole peaaegu võimalik aru saada ilma ettevalmistuseta. Homerose kangelased (3000 aastat tagasi) elavad meie mälus, aga ainult tõlgete kaudu. Mis oli enne? Ainult vanad kivid, kildid ja luud — 5 tuhat aastat tagasi tekkisid slaavlaaste hõimud, 7 tuhat aastat tagasi käisid kiviaja inimesed Musta ja Aasovi mere ääres, 14 aastatuhandel olid esimesed ürghõimud Ameerikasse jõudnud…

Ääretud kaugused, mõõtmatu aeg ja väike inimene lõputu ookeani ääres, kus «päike tõuseb ja päike loojub ning kõik kordub taas...»
Читать далее

Naiivsus

Täna FB rühma «Ukrainlased Eestis» ilmus teade (tõlgitud eesti keelde): «Firma Ukrainas pakub tööd nendele, kes valdab eesti keelt vähemalt keskmisel tasemel. Teie töökohustused on aktsepteerida ostu-müügi tehinguid meie internetipoes ja suhelda potentsiaalsete eestikeelsete ostajatega. Tööpäev kestab 8 tundi. Pakume head palka — 300 eurot kuus».

Mis asja?! — mõtlesime — See on nali?! 300 eurot kuus ja 8 tunni eest päevas?! Kojamees ilma eesti keele oskuseta saab rohkem! Kuna firma on Ukrainas, see tähendab, et maksud siin peab maksma ise töötaja! Muidugi selle HR teate me eemaldasime rühmast väga kiiresti, aga noh, inimesed on nii naiivsed, et isegi ei näinud, missugune on siin minimaalne ja keskmine palk kvalifitseeritud töö eest ning kuidas reguleeritakse makse!
Читать далее

Bastionikäigud

Ekskursioonil mööda Bastionikäike meile jutustati, et siin nõukogude ajal oli pommivarjend (déjà vu — kõik seadmed, loomulikult, olid samasugused nagu minu Instituudi pommivarjendis Donetskis), seejärel seal kohtusid, suhtlesid, viina jõid punkarid seitsme- ja kaheksakümnendatel aastatel.



Mul tuli kohe meelde üks sõber, kelle fotot noorena ma hästi mäletan. Siis küsisin temalt: «Sa olidki punk, või? Mäletan sind punksoenguga. Sa läbustasid seal ka?» — «Noh jah, aga seal katakombides ma ei ööbinud, mul oli oma korter ja seal ööbisid juba teised punkarid, kes varjasid end nõukogude armee eest — olid tulnud Piitrist või Moskvast»

http://punk.bumpclub.ee/bunker/ylevaade.html
Читать далее