Minu sünnipäevad

Meenutades oma sünnipäevi, saaksin nüüd mõningaid pidutsemise mudeleid eristada.

Esimene mudel oli, kui ma olin väga väike (umbes kuni kuuenda klassini), ma ei saanud, loomulikult, oma pidu ise korraldada ning ema tegi seda, see tähendab: valmistas magusaid suupisteid ja kattis laua, kutsus külalisi, valis ja ostsis kingitusi. Muideks, kingitustest. Õues oli Brežnevi aeg, siis katafalkidega rallid ja perestroika. Poodides olid suured järjekorrad ning ainult külmutatud kilud riiulitel. Häid riideid ei olnud võimalik leida. Väikese poisi jaoks kõik need asjaolud ei olnud kõige aktuaalsemad küsimused elus, ta elas oma ulmemaailmas ning seepärast, kui talle kingiti, näiteks, riideid, ta kurvastas ja nuttis «Tahan midagi muud, kalkulaatorit või kompassi…».

Teine mudel oli, kui ma ise oma kodus või ühikas tegin palju süüa (püree, grillitud karbonaad, juust, hapukurgid, tomatid, õunad, valge vein, tee, kohv ja kindlasti jäätis), kohtusin mõnede klassikaaslastega või ühikanaabritega, kes tulid kingitustega (ma palusin neil tulla kingitusteta). Mida kingiti? Tavaliselt kribu-krabu: kruuse, razeerimistarbeid, viltpliiatseid, õnnitluskaarte, teepakke, kohvipurke jne.

Kolmas mudel — pidu minu laboratooriumis Donetski Keemia Instituudis. Sünnipäeva eelsel hommikul enne tööd läks sünnipäevalaps kauplusest läbi, ostis vajaliku võileibadeks (tavaliselt need olid: sprotid, suitsuvorst, pasteet, tomatid), loomilikult puuvilju ning veini ka. Instituudis sel päeval mitte keegi meie osakonnast ei töötanud — ühed olid ootamas, teised (enamasti naisterahvad) aitasid sünnipäevalapsel ettevalmistusi teha — apelsini, õunu, vorsti lõigata, sprotte leivale panna. Kell kaks tuli osakonnajuhataja, see oli signaal, et alustame: kõik külastajad võtsid pokaalid kätte, seisid laborilaudade kõrvale ja siis edasi nagu alati — alguses komplimendid, siis lihtsalt lobisemine tühjast-tähjast.

Samamoodi pidutsesime siin, Eestis, aga igal pool ühesugune rituaal muutub aegapidi väsitavaks ja igavaks. Seetõttu tekkis neljas mudel — ei korraldata midagi teiste jaoks, pidutsetakse üksi, pühendatakse see päev iseendale, tehakse midagi mõnusat. Olgu see päev mitte eriti meeldejääv — peaasi, et ta on minu oma!