Laulupeo rongkäik Tallinnas

Vaatamata sellele, et kolm aastat olen Eestis elanud, ma ei ole näinud nii palju erinevaid eesti rahvariideid — ainult muuseumides. Laupäeval ma otsustasin laulupeo rongkäiku vaadata, mis marsib mööda Tallinna tänavaid otse Lauluväljakule. Ma oletasin, et on palju pealtnägijaid, sest kell 12.30, pool tundi varem, tulin Narva maanteele, Metodisti Kiriku ette. Kõnniteele, maantee äärde, panid inimesed juba taburette ja vaipu — kas tõesti, mõtlesin, üritus on nii pikk? Jah, koorid läksid 5 tundi! Paistis, et rongkäigul ei olevatki lõppu! Lauljad kõndisid, me hõikasime «Elagu perekoor!», nad vastasid «Elagu pealtvaatajad!», «Elagu mudilaskoor!» — «Hurraaa!», «Elagu poisid!» — «Tulge peole!»…




Minu taga seisis kolm noort naist, kes mälusid nätsu ja vahetasid repliike: «через час к парикмахеру», «тут постоим», «тю, смотри, дурацкая шляпа», «понадевали, и что?», «фу какое платье», «а перчатки — в жару — дебилы» (noppisin nende emotsioonidest kõige viisakamad). Kui nad lõpuks juuksurisse läksid, mulle tundus, et on kergem hingata. Samal ajal vaadates pealt seda tohutut kostüümide vaheldusrikkust mõtlesin, et kõik pidulikud rahvariided (mitte ainult eestlastel, ma ei taha neid solvata — ukrainlastel ka) on tihti liiga värvilised, ebafunktsionaalsed meie praeguses linnatähenduses, need võivad loomulikult meile paista veidratena või isegi naljakatena, sest kõik need mustrid ja värvid tekkisid muul ajal ja teistes olukordades. Kuid ometi keegi võtab rahvariiete elemente ning omades head maitset konstrueerib oma stiili, siis tulemused saavad olema suurepärased: niimoodi — veidi arhailiselt, vaid ka väga auväärselt olid rongkäiguks riietunud Eesti president Kersti Kaljulaid ja koorijuht Hirvo Surva.

Viis tundi päikese all ning järgmisel hommikul vaatas mulle peeglist vastu minu päevitanud nägu.