[Mõtisklus ülesandena]
Kolmanda septembri 2019 a. saade «Suud puhtaks» oli pühendatud kooliaasta algusele ja rääkis sellest, milliseks muutub kool Eestis, mis selle tulevik on ning mida on vaja teha, et lapsed võtaksid koolist kaasa mitte ainult mõnusaid mälestusi, vaid ka tugevaid teadmisi ja kindlaid oskusi. Saatejuht kutsus aruteluks kokku väga erinevad huvipooled, nimelt õppejõud (nii riigi- kui ka erakoolidest), õppijad, lapsevanemad, ministeeriumi ametnikud ja ülikooli haridusteadlased. Saates käsitleti selliseid tänapäeva probleeme nagu:
+ mis õppemeetod on parem?
+ kuidas õpilaste huvi hoida? ja kuidas neid motiveerida õppimiseks?
+ kumb on tähtsam, kas mingi meetod või pedagoogiline professionaalsus?
+ kas õpetaja peab õpilast kaasa viima või ainult järgima õpilase huvi?
+ kuidas õpetajaid koolidesse peibutada? kas on tarvis palku suurendada, ministeeriumi kontrolli vähendada, midagi veel teha?
Selles diskussioonis olid minu jaoks vähemalt kolm kõige meeldejäävamat asja: 1) 90% õpetajaid on nõus, et kool peab muutuma, aga mitte keegi ei näe kindlat suunda, kuhu need lõputud reformid viivad. 2) varem oli õpetajatel peamiseks mureks ebapiisav palk, kuid nüüd olid tõusnud teised teemad — koormus ja metoodika. 3) Eesti koolimaastik on väga kirju ja igal koolil on oma nägu.
Arutelus osalesid peamiselt noored inimesed, välja arvatud kolm, aga vestlus oli hoopis konstruktiivne, seal polnud agressiivsust. Nähtavasti kõlas õppimise kvaliteedi küsimus kõige tihedamini. Ühest küljest on väga hea, et koolimaastik on nii rikas ja värviline — proovida kindlasti on vaja. Teisest küljest, hirmus terav on küsimus, kust me teame, et selline konkreetne meetod (nii uus nagu demokraatlik kool kui vana nagu traditsiooniline riigikool) tõesti töötab ja selle efektiivsus on tõendatud? Kahjuks, oleme kindel ainult selles, et õppeprotsessil kõige olulisem on õpetaja isik, kui täpne olla, siis suhted õpetaja ja õppija vahel: vaatamata sellele, mis meetod on kasutusel, kõige paremad tulemused tulevad seal välja, kus õpetaja professionaalsus saab õpilaste huvi hoida. Aga koolitüüp võib mõjutada seda, kas õpilasest saab hea kodanik ja enesekindel inimene või mitte. Iga õppimine vajab pingutust, ei saa õppida ilma vigu tegemata, kuid see pingutus peab olema turvaline, laps peab tundma, et temaga arvestatakse ja teda respekteeritakse, peab teadvustama, mis tema siht on.
Loomulikult oleks kõige ideaalsem individuaalõpe, kuid õpetaja aeg (eriti riigikoolis) on piiratud. Seejuures maailmas on erinevad digitaalsed lahendused, mis lubavad õpetaja aega kasutada efektiivsemini. Selle jaoks on vaja kogu paradigmat muuta — laps peab iseseisvalt mööda õppeteed kaima, aga õpetaja peab sekkuma ainult siis, kui õpilane seda vajab. See tähendab samuti, et kool peab õpilast õppima õpetama.
Mina ei ole pedagoog üldse, aga ma pooldan seda seisukohta, et kooli muutmise protsessis on kõige tähtsamad 1) lai avalik arutelu, mis viib konsensuseni, mis on reformi siht, 2) turvaline ruum igale lapsele, 3) hästi põhjendatud, nii öelda tõenduspõhine õppemudel ning loomulikult väga hea professionaalne õppemoodul.
18 трав. 2020 р.
Підписатися на:
Дописати коментарі (Atom)
8 коментарів:
kutsus aruteluLE väga erinevad (kutsus kuhu?)
või
kutsus aruteluks KOKKU väga erinevad (kutsus kokku mille jaoks, mille tarvis?)
tänapÄeva
kas ÕPETAJA PEAB õpilast kaasa viima (kaasa haarama, suunama)
varem oli õpetajatel tähtsaimaks mureks ebapiisav palk
või
suurimaks mureks, peamiseks mureks
("oli tähtsam ebapiisav palk" kõlab nagu õpetajad oleksid soovinud, et palk oleks ebapiisav)
Eestis on koolimaastik väga kirju
või
Eesti koolimaastik on väga kirju
Nähtavasti kõlas õppimise kvaliteedi küsimus kõige tihedamini.
Kahjuks on ainult üks kindel fakt
(имеется только один верный факт)
või
Kahjuks on ainult üks fakt kindel
(только один факт является верным)
kõige olulisem on õpetaja isik; kui täpne olla, siis suhted õpetaja ja õppija vahel
kõige olulisem on õpetaja isik, või kui täpne olla, siis suhted õpetaja ja õppija vahel
kõige olulisem on õpetaja isik, täpsemalt öeldes suhted õpetaja ja õppija vahel
kas õpilaSEst saab hea...
vajab PINGUTUST
Loomulikult oleks kõige ideaalsem individuaalõpe
vajab MUUTUST kogu paradigmas??
see vajab muutmist = seda on vaja muuta
see vajab muutust paradigmas = selle jaoks on vaja paradigmat muuta
evidence-based = tõenduspõhine
õppemUdel
väga head professionaalsed mis asjad???
Miks te arvate, et individuaalõpe oleks kõige ideaalsem (ja veel «loomulikult»)? Kas teiste õpilastega koos õppimine ei saa õppimise efektiivsust suurendada?
Tänan! Parandasin ära — raske teema ja palju vigu :)
Individuaalõppe kohta — muidugi teiste õpilaste koos õppimine saab olla parem kui tavaliselt, aga minu arvates siin on nagu lihtses aritmeetikas: rühmaõppimises õpetaja aeg ja tähelepanu, mida ta saab igaühele õppijale pühendada, proportsionaalselt väiksem, kui individuaalõppes
Seda nüüd küll, jah. Aga siit tuli mul pähe niisugune küsimus: kas õpilasele tuleks anda ka võimalus aeg-ajalt pedagoogist rahu saada? Võib-olla tekitab see õpilases stressi, kui ta on kogu aeg õpetaja tähelepanu keskpunktis? Grupis õppides saab õpilane vahepeal hinge tõmmata (või näiteks vastuse üle järele mõelda) sel ajal, kui õpetaja tegeleb mõne teise õpilasega. Või ei ole see oluline – puhkamiseks piisab vahetunnist?
Noh jah, on raske olla kogu aeg õpetaja tähelepanu keskpunktis olla. Aga sellega nõustun ma juhul, kui see on tõesti kogu aeg, hommikust õhtuni, nagu varem laps guvernandiga. Muide see on individuaalne ja lisaks sõltub õppeainest. Kui meie eesmärk on nt keele või matemaatika head oskused, siis (minu jaoks!) individuaaltunnid, kui ikkagi meeskonnatöö (juhtimine, leadership, pedagoogika, sport etc), siis tõesti on parem sellega tegeleda rühmas.
oi, kaks korda «olla» esimeses lauses, vabandust
Keeletunnis on ka sellised psühholoogilised nüansid, et õpilane võib tunda end alaväärsena, kuna õpetaja valdab keelt nii hästi ja tema nii halvasti (tal on kogu aeg tunne, et ta on nii rumal, sest ta peab pingutama, et õpetajast aru saada), kuid teisest küljest võib tal olla rohkem julgust tänu sellele, et kui ta teeb vea, siis kuuleb seda ainult õpetaja, aga teisi õpilasi seda kuulmas ei ole.
Muidugi on see teema üksnes teoreetiline, sest koolisüsteemis paneb asjad paika see, et õpetajaid on piiratud arv.
«sest ta peab pingutama, et õpetajast aru saada» — väga hea märk! Ja seoses sellega pean ma ütlema, et see nüanss (jälle minu kogemuses) on märkimisväärne, kui me räägime keelekümblusest klassist ja algajatest. Tõesti, kui ma sattis selle tüübi B1 klassisse kaks aastat tagasi (välismaalasena kellel oli tol ajal ainult A2 tase), ma sain vihaseks — ei ole võimalik võõrkeele grammatikast aru saada, kui õpetaja ei saa (ta ei valdanud vene ega inglise keelt üldse) seda seletada õppija keeles vähemalt analoogilise pärast. Uskuge mulle, see oli tõeline paanika, pettumus, kurjus ja teine negatiivsus. Muidugi, pärast B1 eksami sooritamist (jumal tänatud, ma leidsin muu õpetaja valmistamiseks) õppimine edasi sai eestikeelseks, pole probleemi, aga alguses… trauma on meelde jäänud ;)
Дописати коментар