Eesti statistikaameti andmetel 2016. a algusest kuni 2018. a lõpuni Eestisse kolis üha enam ukrainlasi: 644, 736, 924, kusjuures siseministeriumi andmetel igal aastal 2015-st ukrainlasi on rohkem kui venelasi või teisi rahvusi (need andmed näitavad mitte turiste või hooaja töötajaid, vaid neid, kes said elamisloa kätte).
Vaatamata sellele, et Eesti Vabariik tegi kõik, et integratsiooni programmid oleksid kõigile kättesaadavad, keeleõppimine ei ole kiire, inimesi, kes ei valda eesti keelt, saab olema üha enam ja loomulikult nad liituvad venekeelsesse kogukonda, et ei tunneks end võõral maal üksinda. Niimoodi, eesti keele omandamine immigrantide seas aeglustub ja eestlased peavad jälle kohanema sellega, et on vaja vene keeles rääkida.
Saabuvad ukrainlased ootavad, et kõigepealt ukraina kogukond aitab neid (näiteks, töö otsimises siin), mitte endale (näiteks, oma keele säilitamises). Omalt poolt, ukraina kogukond loodab, et saabuvad käituvad hästi (st nad integreeruvad kiiresti) ning kohalikel ei ole häbi saabuvate pärast. Reaalsuses tuleb välja, et saabuvad tunnevad end Eestis nagu kodus — kõik ümbruskonnas räägivad vene ja mõnikord ukraina keeles, seetõttu miks veel integreeruda?
Kui ma sellele mõtlesin, ma kujutan ette, mis oleks, kui see situatsioon üle viia Ukrainasse? Oletame, et inimene Venemaalt tuleb Ukrainasse, ta näeb, et kõik on ümberringi samasugune nagu isamaal, sealhulgas keel: «Siis miks meil on vaja piiri? Me oleme vennad ja mitte ühtegi Ukrainat ei ole!» Loomulikult, kohalikud pole nõus, aga «see on jama ja viga, ei viitsi! Putin on meie president, kes pole nõus, on loll või provokaator!» Kahjuks, see stsenaarium oli juba realiseeritud.
Seetõttu ma nõustun täielikult Mart Helme hinnanguga, aga kahjuks siin pole head lahendust — ei õpita keelt kiiresti, ei ole võimalik vene kogukonda elimineerida ning Eesti Vabariik vajab võõrtööjõudu… Väljapääsmatu olukord!
Немає коментарів:
Дописати коментар