Kaunases

Reis Leetu oli seekord seotud mitte tööga, vaid sõbra sünnipäevaga — pühapäeva õhtul Vilniuses me pidutsesime tema kodus, aga esmaspäeva hommikul sõitsime Kaunasesse. On vaja öelda, et 1920. aastal Poola väed hõivasid Vilniuse ja Kaunas sai Leedu vabariigi pealinnaks. Tol ajal piir Poola ja Leedu vahel oli läänepool Vilniust ning et jõuda Kaunasest Vilniusesse elanikud pidid sõitma läbi Riia. Isegi praegu Vilniuses elab suur poola diaspora, kuid edasi läänepoole poolakaid ei ole.

Christi ülestõusmise kirik oli esimene koht, kus me käisime. See ehitati mäe peale 1933. aastal väga modernses stiilis — kõrge (26 m) valge ja õhurikas hoone torniga (70 m) kiriku uste kohal. Kiriku katusel on vaateplats, kust saab tervet linna näha. Katusel asub ka väike kabel, kuhu pruutpaarid lähevad laulatusele. Nõukogude ajal selle kiriku ruumides oli mingi vabrik, mille teine hoone asub praegu kiriku kõrval. 1990. aastate algusest kirikut renoveeritakse.



Sellelt mäelt saab alla kesklinna tulla mööda kitsast ja kurvilist tänavat või siis funikulööri mööda. Umbes kümme minutit ning me jõudsime Sõjamuuseumi juurde (kahjuks, oli esmaspäev ja kõik muuseumid olid kinni). Muuseumi ees asub väike puiestee, kuhu on püstitatud Leedu uusima ajaloo kangelaste kujud, Leedu puust ristid ning tundmatute sõdurite monument.



Kogu endisel NSVL territooriumil on, muidugi, palju tundmatute sõdurite monumente ja tundub, et täpselt samasugune on Kaunases — mingi kivist ja igavene tuli selle ees. Aga see ehitati juba iseseisvuse ajal Leedu vabadussõja kangelaste mälestuseks. Kõik kivid toodi siia nendelt maadelt, kus need inimesed hukkusid. Igavese tule peal on ladina keeles kirjutatud «Redde quod debes», «Tagasta, mida pead».



Natuke edasi on haljak, mille ümber on kolm kuju — leedulased, kes seadust rikkusid. Esimene tõi kotis leedu keeles trükitud raamatuid, teine kuju — ema õpetab oma last ja kolmas — talumees, kes külvab vilja. Vene impeeriumi seaduste järgi leedukeelsete raamatute trükkimine ja isegi emakeele kodus kasutamine oli keelatud, sest kõik raamatud trükiti välismaal ja toodi Leetu salakaubana ning keeleõppimine kodus oli peres suure saladuskatte all.



Vanalinnas meil olid mõned kirikud (nõukogude ajal olid need suletud ja muudetud ladudeks või vabrikuteks), katoliku vaimulik seminar (praegu seal õpib ainult 7 inimest), kena raekojaplats ning kõige pikem, nagu kohalikud teevad nalja, sild. Asi on selles, et vanasti Kaunas, mis asub Nemuna ääres, oli Vene ja Prussi impeeriumide piiri vahel. Vene alal oli vana kalender, mis erines kaks nädalat lääne kalendrist, seejärel, kui keegi läks üle silla vene poolt, tal nagu kulus silla ületamiseks kaks nädalat.



Mis veel? Vanalinnas ma nägin tihti naljakaid autonumbreid — RRRRR, OOOOO, KCN jne. Mõnus reis, toredad inimesed!