Makedoonia, imeline segu

Lennates Makedooniale lähemale, nägin ma lennuki pardalt midagi kalmistu ja rämpsuhunnike taolist. Lennujaam oli ka kummaline: see on ühest küljest uus, kuid kõik selle kommunikatsioonid (kaablid, torud, kuurid, autod jne) on vanad. Piirivalvur kontrollis mu dokumete kiiresti, ma võtsin takso ja läksin hotelli. Õues oli palav, taevas ei olnud ühtegi pilve. Tee lennujaamast hotelli võttis umbes pool tundi aega ja maksis 40 eurot — hinnad nagu Amsterdamis. Pärast reisi olime kollegiga nii väsinud, et otsustasime ilma lõunasöögita jääda, aga õhtul me leppisime kokku, et kohtume «hobuse juures» (suur monument Makedoonia Aleksandrile), mis püstitati linna keskväljakule, Kivisilla kõrvale. Tuleb öelda, et kesklinnas on mõned sillad ja veel rohkem hobuse skulptuure. Nähtavasti kohalikud kangelased armastasid hobustel kihutada ja skuplturitele meeldis neid kujudena jäädvustada.



Kivisilla kõrval on palju mitte ainult hobuseid ja ratsanikke, vaid ka mõned uhked hooned pseudoklassikalises stiilis. Kohakilud inimesed jutustasid, et kõik sellised hooned ja kujud kesklinnas olid ehitatud eelmise valitsuse ajal, kui valitsus tahtis näidata, et Makedoonia on tõeline Aleksander Suure keisririigi pärija — vene keeles seda nimetatakse «понты». Peaaegu terve Skopje hävis maavärina tõttu eelmise sajandi keskel, seejärel kogu see pseudoklassitsism on täiesti uus immitatsioon.



Praegune Põhja-Makedoonia meenutab mulle Tadžikistani — samasugune püüdlus mitte olla, vaid näida, kõik need suured vormid, pompoosne stiil äärmise vaesuse taustal. Põhjus on arvatavasti selles, et mõlemad riigid on suurte impeeriumide killud, kusjuures need olid kogu aeg maakolkad, mis alles kakskümmend aastat tagasi said iseseisvuse. Kui Tadžikistan arvab olevat Samanide keisririigi pärija ja igatseb Nõukogude Liitu taga, siis Põhja-Makedooniale meeldib mõelda, et ise Aleksander Suur juhtis siit maailma (pärast Aleksandri aega need maad olid ka Osmanide impeeriumi ja Jugoslaavia osa). Mõlemad püüdlus, muidugi, ei baseeru ajalool, nt. Dušanbe ilmus linnana ainult XX. sajandil ja Aleksander Suur sündis lõunapoolem, praegusel Kreeka territooriumil.

Niisiis, keeruline Balkani maade ajalugu jättis palju jälgi: Põhja-Makedoonia (koos Albaaniaga) on kõige vaesemad riigid Europas, siin elavad mitte ainult makedoonlased, vaid ka albaanlased ja romad (olid samuti türklased ja juudid, aga esimesed 1960. aastatel tulid Türki tagasi ning teised hukkusid maailmasõjas). Skopjes, Põhja-Makedoonia pealinnas, kristlased (reeglina need on makedoonlased) elavad parempoolsel jõe kaldal, kuid moslemid (albaanlased ja romad) vasakpoolsel kaldal. Seega ma elasin parempoolsel kaldal ning iga päev, iga kahe tunni tagant mind ümbritsesid mullade laulud, mida võis kuulda igalt poolt mošeede lähedal. Üldiselt, inimesed siin paistavad väga usklikud olevat. Siin sündisid või tegutsesid neli pühakut: Kyrillos, Methodius, Kliment, Naum ning Ema Teresa. Ema Teresa on siin tõesti kõikjal — peale siltide seintel on ka suur pronksist kuju tema nimega kiriku kõrval.



Niisiis, mis vaatamisväärsused Skopjes veel on?

Vana raudteejaam. See hoone oli pooleldi hävitatud 1963. a maavärina tõttu. Raudtejaama seinal olid kellad, mis helisesid hommikul kell 5:17. Kõik on jäänud maavärina mälestusmärgiks. Tuleb öelda, et selles tragöödia (hukkus üle 1000 elaniku) oli seotud rumalusega — kõik majad olid ehitatud arvestamata territooriumi eripära, maapõue sisemist aktiivsust.



Vana Türgi turg asub Kivisilla ees otse suurte nagu teisedki, Aleksandri vanemate monumentide taga. See turg, jätab tõesti mulje, et siin on väike osake Istanbulist. Erinevalt teistest linnaosadest turu ala on munakividega sillutatud. Väikestes majades asuvad kohvikud, kõrtsid, kullast ja hõbedest pulmaehete poed, rõivad, jalatsid, suveniirid ja palju-palju muud. Vaatamata palavusele, inimesi oli nii palju, et kogu aeg kartsime kellelegi jala peale astuda.

Kindlust võib näha kõikjalt, selle seinad püstitati mäe otsa ja see paistab tõesti vallutamatu olevat — kolm seinte rida, järsud nõlvad, sügav vallikraav ümber ning vesi sees. Kahjuks, viimane minimaalne renovatsioon oli tehtud, arvatavasti, Jugoslaavia ajal, sees ei ole mitte midagi peale seinte — tühjus ja praht, ühesõnaga kogu kindlus on «lubjatud hauad».



Auvärav asub Põhja-Makedoonia riigikogu kõrval ja on ehitatatud nagu teisedki suured pompoossed kujud ja hooned kahetuhandete alguses nn «Antiquisatsiooni poliitika» raames. Kõik need pseudo-kreeka teosed, ehitatud kreeklaste kiuste, pidid ju näitama, et Makedoonial (tol ajal ilma prefiksita «Põhja») on õigus Vana Kreeka tõelina pärija olla.



Arheoloogilised muuseumid tekitavad minus, tavaliselt, innustust, kuid ometi see Skopjes jättis mind absoluutselt külmaks — tohutu hoone, milles on ainult üks korrus avatud ning seal väga vähe vanakreeka ja vana rooma eksponaate. Küllap sellest on ilmselgelt näha, et Põhja-Makedoonia pretensioonid Vana Kreeka pärija olla on tühjad sõnad.



Peale pseudoklassitsismi Skopjes on palju tõesti vaatamisväärsusi — väiksed kohvikud maitsva süüaga, armsad nurgakesed, vabad inimesed, kes suhtuvad irooniaga oma valitsuse klassikaaliste pretensioonide vastu. Kõik see on tõeline segu, mõnikord ärritav, mõnikord innustav.