Arvutist ma unistasin juba lapsena, sest ulmeraamatutes need olid targad, kasulikud ja lahked, peaaegu nagu sõbrad. Nemad mäletasid kõike, aga olid natuke naljakad, sest tegutsesid algoritmide järgi, taipamata inimlikke ebaloogilisi emotsioone. Poodides olid müügil ainult kalkulaatorid, aga isegi need tundusid imena.
Ülikooli esimesel kursusel mu ühikasnaabril oli elekrooniline inglise-vene sõnaraamat — kuidas ma küll kadestasin teda! Teisel kursusel algas meil kvantkeemia, mis nõudis arvuti kasutamist ja see oli tõeline õudus! Ei olnud mingisugust graafilist interface’i — roheline ekraan ja käsud Fortrani keeles, mida pidi oskama. Kogu aeg, kui olid kvantkeemia praktilised tunnid, ma läks närvi, ma tahtsin haiguslehe võtta ning arvuriklassis sattusin paanikasse…
Üks kord mul paluti tõlkida alkeemilist traktaati ladina keelest. Tõlkisin paberil ning seejärel oli vaja see arvutil ära trükkida. Mind pandi istuma suure metallist seifi ette, kus oli orgaanilise keemia osakonna ainus arvuti. Meie tööd turvas osakonna sekretär — olin tudeng, aga arvuti oli suur osakonna aare. Kui ma tahtsin tualetti minna, ma pidin seifi lukka keerama ning võtme selle naise kätte andma. Mõnikord läks arvuti katki ning kogu töö oli kadunud. Ohh, nendel hetkedel tundus, et maailma tabas mingi katastroof, oli valus ja kibe tunne.
Oma esimese arvuti ostsin ma juba pärast ülikooli, see oli samuti mu esimene ja ainus laen. Tol ajal meie instituudis ei olnud internetti, siis kõik vajalik (nii failid kui ka tarkvara) pidi kõvakettal olema ja muidugi lisaks dubleeritud diskettidel. Arvutil oli suur ja raske monitor — kui ma läksin puhkusele, ma võtsin kõik vajaliku kaasa (kogu kupatuse) koju ning sõitsin Mariupolisse elekrirongiga. Hiljem meil tekkis enam-vähem stabiilne internetiühendus, siis juba minu dissertatsiooni kirjandusülevaates olid paljud uusimad ingliskeelsed allikad. Veel hiljem tulid minu ellu sülearvutid, nii et neid lauseid kirjutan ma oma viiendal laptopil.
Millega ma tegelen tavaliselt arvuti taga? Juba ammu ei tee kvantkeemilisi ega kineetilisi arvutusi, umbes kolm aastat ei kasuta statistilist tarkvara, vähemalt regulaarselt. Suurem osa ajast kulub internetis surfamiseks või suhtlemiseks FB-is. Veidi väiksem osa kulub dokumentide koostamiseks või toimetamiseks kontoris. Laptop ning teised nutiseadmed aitavad ka eesti keele oskust lihvida. Ma enam ei pane seda imeks — muinasjutt lapsepõlvest läks öhe ja väike algoritmiline sõber muutus tavaliseks igapäevaseks asjaks.
22 лист. 2019 р.
Підписатися на:
Дописати коментарі (Atom)
Немає коментарів:
Дописати коментар