Vilnius

Meie pikk reis algas Leedus, kuhu lendasime, et Vastlamessil, mida nimetatakse Kasiuko mugė, jalutada. Sel päeval oli külm ilm ja puhus tugev tuul ning me panime end soojalt riidesse.

Ise mess oli väga sarnane teiste samasuguste üritustega: suur rahvamass, palju rahvuslikke käsitöötooteid (ostsime vahaküünlaid, puust nõusid, salli ja soojad kindad), värske ja kuum tänavasöök, näitlejad jne. Meie võõrustaja, kes kutsus meid linna, ütles, et tal on väike üllatus: ta viis meid poodi ja ostis mulle leedu keele õpiku. Ühest küljest see oli nii põnev, teisalt ma ei tunne piisavat jõudu, et praegu uut keelt õppida.

Pärast jalutuskäiku me lahknesime: mina läksin Rahvamuuseumi, nemad aga tahtsid veel messil ringi käia.

Muuseum asus Suurte Leedu Kuningate palees ja see oli erinev muudest muuseumidest. Esiteks, selle arheoloogiline osa ulatub ainult kolmeteistkümnendasse sajandisse, justkui keegi ei elanudki siin varem. Teiseks, kui teistes ajaloomuuseumides, tavaliselt, on palju relvi, siin suurem osa ekspositsioonist koosneb pottkividest — need on igal korrusel ja igas saalis. Paistab, et leedulased armastasid mitte sõdida, vaid kodus istuda sooja ahju ääres.

Lõpuks, pärast muuseumi külastamist, me kohtusime jälle Katedraalikiriku ees ja läksime kohvikusse, kus sooja ahju ääres istudes sõime maitsvaid tsepeliine…