Neli riiki: sarnased ja erilised

10 päeva, neli riiki, üle kahe tuhande kilomeetri autoga, 5 lennukit, talvest suvesse ja tagasi — see oli ainult üks reis Eestist Kesk-Aasiasse, mis oli nii põnev kui ka hirmus väsitav kolmele reisikaaslasele.

Minnes reisile, arvasin, et meie meeskond teeb antropoloogilist uuringut nagu see mul oli Ukrainas üheksakümnendatel või Moldovas ja Tadžikistanis aastal 2015, kui ma käisin kohtades, kus mehed kohtuvad, armuvad, sigarette suitsetavad ja odavat alkoholi joovad. Käisin, et nendega rääkida, neid jälgida, siis kirjutada ning järeldusele jõuda, kuidas see subkultuur funktsioneerib, kas on olemas erinevusi linnade ja riikide vahel. Kahjuks või õnneks seda ma ei tea, aga juhtus teistmoodi: meil oli väga vähe aega, me sõime oma hommikusööki unistena (kolm tundi ajavahe!), võtsime takso, sõitsime järgmisele kohtumisele… niisuguses tempos möödus kogu päev — hommik ja juba õhtu… Tundus, et mitte 10 päeva oli möödas, vaid kuu, mis läks lennates. Seega, minu märkmed ei ole teaduslikud, need on justkui kaootilised reisimuljed.

Kõrgõzstan või kahe revolutsiooni riik

Kõik Kesk-Aasia maad paistavad meile, eurooplastele, saladuslikult eksootilistena. Me segame neid sageli ära, kõik need on meie jaoks “Stanid”, vaid need on väga erilised — kuskil on nii palju stabiilsust, et tundub justkui sa sattusid surnukuuri, aga kuskil elu õitseb; kuskil räägitakse türgi keeli, kuskil indoeuroopa omi; kuskil rahvas valib presidendiks üle kolmekümne aasta sedasama inimest, aga kuskil on revolutsioonid harjumuspärased…

Kõrgõzstan on väike riik — siin elab 6 mln inimest, kirgiisid, kes arvavad end nomaade järglasteks (muide, Kõrgõzstanis on sündinud World Nomadic Games, viimasel aastal seal olid kolmandad mängud, aga järgmisel aastal need võistlused toimuvad Türgis). Kirgiisid, kes arvavad end vaiksed olevat, tegid pärast Iseseisvust juba kaks revolutsiooni — “Tulbirevolutsioon” 2005. ja “Aprillirevolutsioon” 2010. aastal.

Ühel päeval me palusime, et meile näidatakse riiklikku kaitseala “Ala Artša”, mis asub Tian Šani mäestikus. Enne seda, üks sõber sõidutas meid mälestuskompleksi “Ata Beiit” (kirgiisi keeles — Isade Hauad), kuhu on kolme suure tragöödia ohvrid maetud.

Aastal 1916 algas Punaarmee rünnak, auulide elanikud põgenesid Hiinasse mööda teed üle kuru. Punased panid mägede peale kuulipildujad ja tulistasid kõiki allapool olevaid inimesi. Hukkunute luukered lebasid mägedes matmata kuni kaheksakümnendateni. Mälestusmärgina selles kohas kõrgub suur jurta karkass, mis hoiab päikese sümbolit (Kõrgõzstani vapp), millelt ripuvad alla hobuse jalused.

Aastal 1937 stalinismi represseeringute ohvriks langes 40 tuhat Kõrgõzstani elanikku: moslemid, kristlased, ateistid, intelligentsi esindajad kui ka tavalised inimesed. Ohvrite vahel oli Tšõngõz Ajtmatovi (suure kirgiisi kirjaniku) isa. SARKi Erikomisjonid ehk troikad mõistsid inimesi surma mahalaskmise läbi ja surmanuhtlus viidi täide konveierina otsekohe pärast kohtuistungit linnas ning kehad viidi üles mäkke ja maeti kiiresti. Üks vangivalvuritest olles pensioonil jutustas enne surma oma tüdrukule ühest matusekohast ning see naine julges seda avastada kaheksakümnendate lõpus. Seal, kus nüüd Ata Beiit asub, leiti 137 ohvrit, igaühel oli venekeelne paber tema surmaotsusega taskus. 137 laipa 40000st. Teisi ei ole veel leitud, aga öeldakse, et mägedes öösiti on võimalik saladuslikke tulukesi näha. Sinna ehitati väike muuseum ohvrite mälestuseks, kus on hukatute asjad ja venekeelsed surmaotsused.

Aastal 2010 Kõrgõzstanis oli president Bakijev, kes mulle tundus väga sarnane olevat Ukraina presidendile enne viimast revolutsiooni — korrumpeeritud usurpaator ilma hariduseta. Tol aastal aprillis rahvas tõusis tema vastu üles, palju inimesi tuli Biškeki keskväljakule, kuid hoonetest, mis ümbritsesid seda väljakut, tulistasid snaiperid protesteerivat rahvast. Kaheksakümmend inimest hukkus kohe, veel umbes kakskümmend surid hiljem haiglas. Sada ohvrit, nagu Ukrainas, ja samas olukorras — meil neid nimetatakse “Taevane sadakond”. Siin nagu Ukrainaski uurimine jätkub. Bakiev kukutati, ta põgenes Valgevenesse ning jäigi sinna. Kõik kangelased on maetud siia ja Ata Beiitis hauade peale on kirjutatud üks kuupäev — 7. aprill 2010. Kalmistu värate peal on Aprillirevolutsiooni loosung: “Vabadus paindub, kuid ei purune!”

Kasahstan või kognitiivne dissonants

Erinevalt Kõrgõzstanist, Kasahstan on suur ja rikas riik (üle 18 mln elaniku). Täpsemalt, see on kõige rikkam ja kõige stabiilsem vabariik terves Kesk-Aasias. Kahjuks, me ei peatunud seal teel Kõrgõzstanist Usbekistani ning magasime reisilt tagasi tulles ainult ühe öö Kasahstanis. Seejuures ma ikkagi märkasin auto aknast mõningaid huvitavaid detaile.

Kõigepealt, piiril minult paluti ette näidata raamatuid, mis olid seljakotis. Piirivalvur, nähes hästi illustreeritud eesti lasteromaane, kaotas kohe oma huvi minu vastu. See oli esimene kord, kui mul kontrolliti mitte alkoholi, raha ega ravimeid, vaid raamatuid. Üllatunult küsisin, kas Kasahstani ei tohigi raamatuid sisse tuua? — “Ainult religioosseid ei tohi”, vastas piirivalvur ja lubas mul siseneda Kasahstani territooriumile.

Seejärel, peaaegu viis tundi, me sõitsime mööda laia head inimtühja maanteed. Oli igav, ma tahtsin kangesti magada. Aeg-ajalt tee ääres, lõpututel põldudel ja steppidel, paistsid väiksed moslemite ja kristlaste kalmistud. Erinevalt teistest Kesk-Aasia maadest, need asuvad mitte mägedes, vaid tasandikul, aga matusekohad näevad välja samuti nagu väiksed telliskivist katuseta kodud.

Tee on käänuline ning järgmise kurvi taga surnuaiad muutsid alevikeks, kus oli elumärke näha. Uskumatu, — mõtlesin, — eramajad paistavad justkui Mariupolis või Volnovahhas, nagu ma oleksin sattunud juhuslikult mitte Kasahstani, vaid Ida-Ukrainasse: tohutud kollased põllud, puhas sinine taevas, tavaline minu jaoks külaarhitektuur ja kollast-sinist värvi bussipeatused. Kui ma ei oleks näinud kasahhikeelseid silte seintel, arvaksin, et võlujõud on mind taas kodumaale toonud. See oli tõesti kognitiivne dissonants!

Usbekistan või Kesk-Aasia Valgevene

Meie organisatsioon töötab kõigis Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia regioonis, välja arvatud Türkmenistan ja Usbekistan. See on seotud sellega, et nendes riikides on diktatuurirežiim kui ka inimõiguste rikkumist. Seoses sellega, esiteks, pole lootustki midagi muuta ja teiseks, töötada seal see tähendaks seada suure riski alla kohalikke aktiviste.

Aeg lendab kiiresti ning kaks aastat tagasi nende tollane president Karimov suri ja Usbekistan hakkas oma riigipiire avama (näiteks, Eesti kodanikud ei vaja viisat, et sinna reisida; tänavatele on ilmunud pangaautomaadid), on asutatud elanike poolt palju väikefirmasid — saab täile rinnal muutuste hõngu sisse hingata.

Muidugi, Usbekistan on veel politseiriik, kus kodanikud kardavad vabalt oma mõtteid avaldada, rääkida, nad kiidavad oma valitsust igal juhul. Mitu korda oli nii, et meid viidi kohvikusse sõnadega “ma olen kindel, et seal ei kuulata meid pealt” ning meie dokumente kontrolliti väga tihti. Vaatamata kõigele, välismaalastena ja turistidena, me tundsime end rahulikult ja turvaliselt nii Taškendis kui ka Samarkandis.

Esimene asi, mida te näete piiri ületades on hinnad kolme nulliga ja tohutu hulk tüütuid taksojuhte, kes on valmis teid isegi pärapõrgusse sõidutama. Meil ei olnud sumeid (Usbekistani valuuta) kaasas, piiril ei olnud pangaautomaati ning me ei teadnud täpset valuutakurssi ja see asjaolu pani meid väga koomilisse situatsiooni: üks taksojuhtidest hüüdis meile: “lähme 60 tuhande eest!”, meie “ei, oleme kohalikud, ainult 40!”, teine “lähme 50 eest!”, meiepoolne hääl “ainult 40!”, “Olgu, 45!” — “OK, 45, aga kohe hotelli juurde!”. Kui me saime pärast teada, et kauplesime 50 sendi pärast oli meil häbi.

Siin pean mainima, et hinnad ei ole üldse hirmutavad, kui algul meile tundus, sest õhtul sõitsime Taškendis taksoga restorani 70 sendi eest ja tugev õhtusöök kahele maksis 7 eurot jne. Usbekistan on riik, kus on väga madalad hinnad meie jaoks, kuid kohalike elanike palk on väike ja nende jaoks on kõik kallis.

Taškent

Hotell oli väike puhas maja väga vaiksel tänaval kesklinna lähedal. Pärast pikka reisi autoga ja õhtusööki olime nii väsinud, et läksime otsekohe tubadesse magama. Keset ööd voodi hakkas rappuma ja nõud klirisema. Kell oli 2.30. Unesegasena mõtlesin: terroristid linnas, pomm, plahvatus! Põgenesin õue. Mitte kedagi, öö, kõik oli korras. Tulin tagasi. Hommikul kohe küsisin teenindajalt, mis see oli, aga tema vastas, et mitte midagi erilist, mingi auto riivas veidi hotelli seina. Ma ei uskunud seda ja uudised kinnitasid minu oletust, et öösel oli tõesti nõrk maavärin.

1966. aasta maavärin purustas Taškendi täielikult. Kõik liiduvabariigid saatsid oma ehitajaid, et aidata Uzbekistani. Kolme aasta jooksul ehitati Taškent uuesti üles ja nüüd erinevad linnaosad kannavad nende liiduvabariikide nimesid, kust olid ehitajad pärit. Seda lugu jutustati meile, kui nägime suurt ukraina stiilis bareljeefi ja selle kõrval Ševtšenko kuju — seda linnaosa kutsutakse “Väike-Ukraina”.


Tadžikistan või politsei riigi juurde teel

Из чудесного Узбекистана в любимый Таджикистан мы въезжали на автомобиле через Пенджакент. Само пересечение границы ничем особым не запомнилось, а вот дальше начались приключения. Asi on selles, et me pidime mingisugust autot Dušanbeni võtta piiri juurest ja see oli tavaline takso. Meil kaasas olid eurod ja dollarid, kahjuks somonisid (!!!nominatiiv somoni) oli väga vähe ning pangaautomate piiril polnud ka. OK. Tegime kiire tenderi autojuhtide vahel (kasutan ametlikke sõnu, aga realsuses see oli nagu idal turul — nad midagi karjusid tadžiki keeles, me kauplesime iga sendi pärast, juhid tülitsesid teineteisega meie pärast…). Nii, pagas pakiruumis, meie salongis, autojuht ütles jah, kui me pakusime, et maksame eurodes, sõidame ainult kolmekesi ja lõpus tšekki saame kätte. Ha! Unustasime, et see on Tadžikistan! Meie juht proovis neid tingimusi muuta kolm korda! Iga kord, välja arvatud viimane, meile õnnestusime status quo päästa