Loom varjupaigast? Kas jah või ei?

Kõik mu loomad (peaaegu ainult kassid) ilmusid minu ellu mitte varjupaigast, see ei ole minu põhimõtette pärast, vaid see juhtus iseenesest. Asi on selles, et Mariupolis, kus ma elasin, kahjuks on palju kodutuid loomi. Enne sõja algust, Donetskis hakkasid tegutsema loomavarjupaigad ning linnavõimud alustasid inimlikku koerapüügi programmi, kus tänavakoeri püütakse, ravitakse, steriliseeritakse, märgistatakse ja lastakse taas vabaks. Eestis (olin üllatunud) ei näinud ma kasse ega koeri õues. Hiljem sain teada, et siin on mitu head varjupaika, kust inimesed saavad lemmikloomi võtta.

Minu arvates, looma võtmine varjupaigast on ainult positiivne tegu. Esiteks, on parem lemmiklooma jaoks olla kodus, kui varjupaigas. Teiseks, inimene saab terve looma. Kolmandaks, loomaomanik peab mitte ainult teda toitma, vaid ka võtma endale kohustuse tema eest hoolitseda (ma ei tea, kas Eestis seda kontrollitakse, aga näiteks Saksamaal politsei võib selle isiku kinni pidada, kui ta teeb loomale kahju). Neljandaks, kui mitte keegi looma endale pika aja jooksul ei võta, siis on varjupaigal õigus see loom magama panna.

Читать далее

Арія альта

«Підійшли ж трохи згодом й сказали Петрові: І ти справді з отих. Тоді він став клястись та божитись: Не знаю Цього Чоловіка! І заспівав півень хвилі тієї… І згадав Петро сказане слово Ісусове: Перше ніж заспіває півень, відречешся ти тричі від Мене. І, вийшовши звідти, він гірко заплакав…»

Арію зі Страстей Матвієвих «Erbarme dich», «Змилуйся» в радянські часи називали просто «Арією альта» — без деталей, можливо тому, що зраджувати найдорожче часто доводилось чи не кожному. Мистецька еліта каялась мовчки. Та це проривалось. Арсеній Тарковський використав цю музику каяття перед лицем невідворотнього двічі — у Сталкері, як насмішкуватий глум, та вже цілком щиро у Жертвоприношенні. Чи будуть каятись автори «Коллективного обращения к российской общественности деятелей культуры России в поддержку позиции Президента по Украине и Крыму»? — може хіба як Петро, тихенько, вийшовши звідти, щоби ніхто не побачив.

Але прикладати Баха тільки до Москви є ділом негідним. Ототожнити себе з тим, хто був попереджений, тим не менше вчинив і тоді картав себе, може кожний. Каятись навіть за те, що не відворотив невідворотне: сумління, як писав Оріген, є примусовим нахилом до добра

Читать далее

Ukraina LGBT-rahvuskonverents

Juba 11 aastat toimub Ukrainas LGBT-liikumise rahvuskonverents. Igal aastal tundub, et see kord on kindlasti viimane, sest on raske, pole raha ning kaks-kolm inimest saja osavõtja seast ei olnud selle ürituse käiguga rahul. Aga iga kord konverentsi juhtkomitee, inimesed, keda on juba ammu dinosaurusteks nimetatud, sellepärast et nad mäletavad toda aega, kui isegi mobiilitelefone polnud, ning kes seda liikumist algatasid, need inimesed tehes järgmist pingutust, otsivad raha, siis valivad osalejaid, panevad kokku kava, kujundavad seda ja võtavad hiljem vastu kogu halastamatu kriitika oma tegevuse kohata.

Konverentsil osalemine on juba ammu muutunud privileegiks, sest kus siis veel, kui mitte siin saavad kokku kõik liikumise võtmemängijad (üle saja inimese erinevatest meie suure riigi linnadest). Osalejad kohtuvad üksteisega, suhtlevad kolm päeva ja ööd nii ametlikult kui ka mitte ametlikult, kes ja millega tegeleb, arutlevad, innustavad üksteist ning sõidavad koju tagasi, tihti üksi, tänuta, karastades end ja kasvatades oma sõpru ja vastaseid tolerantsuse vaimus, et järgmisel aastal taas kokku tulla ja oma tööd teha.

Viimastel aastatel juhtkomitee mitte ainult otsib sponsoreid selle ürituse rahastamiseks (kolme päeva hotelli maksumus, toitlustamine, konverentsi materjalide ettevalmistus jms), vaid ka korjab iga osaleja käest registreerimistasu. See raha on vajalik Rahvuskonverentsi väikeste grantide fondi jaoks, mis läheb avaliku konkursi järgi noorte LGBT-aktivistide tähtsate initsiatiivide toetuseks. Niiviisi LGBT-kogukonna raha tuleb kogukonda tagasi.

Pärast konverentsi, kui selle osalejad naasevad koju, juhtkomitee avalikustab andmed, kui palju raha on, missugused on tingimused, et esitada sooviavaldusi toetuseks. Noored aktivistid, kui tahavad midagi huvitavat teha, esitavad oma sooviavalduse, siis juhtkomitee vaatab kõik sooviavaldused läbi ja iga komitee liige paneb oma hinded (ühest kuni viieni) edetabelisse, liikmete hinded summeeritakse ja reitingu järgi valitakse viis parimat projekti toetamiseks. Kui grant on tehtud, siis järgmisel konverentsil noored aktivistid teevad ettekande ja teavitavad osavõtjaid oma tulemustest.
Читать далее

Neli riiki: sarnased ja erilised

10 päeva, neli riiki, üle kahe tuhande kilomeetri autoga, 5 lennukit, talvest suvesse ja tagasi — see oli ainult üks reis Eestist Kesk-Aasiasse, mis oli nii põnev kui ka hirmus väsitav kolmele reisikaaslasele.

Minnes reisile, arvasin, et meie meeskond teeb antropoloogilist uuringut nagu see mul oli Ukrainas üheksakümnendatel või Moldovas ja Tadžikistanis aastal 2015, kui ma käisin kohtades, kus mehed kohtuvad, armuvad, sigarette suitsetavad ja odavat alkoholi joovad. Käisin, et nendega rääkida, neid jälgida, siis kirjutada ning järeldusele jõuda, kuidas see subkultuur funktsioneerib, kas on olemas erinevusi linnade ja riikide vahel. Kahjuks või õnneks seda ma ei tea, aga juhtus teistmoodi: meil oli väga vähe aega, me sõime oma hommikusööki unistena (kolm tundi ajavahe!), võtsime takso, sõitsime järgmisele kohtumisele… niisuguses tempos möödus kogu päev — hommik ja juba õhtu… Tundus, et mitte 10 päeva oli möödas, vaid kuu, mis läks lennates. Seega, minu märkmed ei ole teaduslikud, need on justkui kaootilised reisimuljed.

Kõrgõzstan või kahe revolutsiooni riik

Kõik Kesk-Aasia maad paistavad meile, eurooplastele, saladuslikult eksootilistena. Me segame neid sageli ära, kõik need on meie jaoks “Stanid”, vaid need on väga erilised — kuskil on nii palju stabiilsust, et tundub justkui sa sattusid surnukuuri, aga kuskil elu õitseb; kuskil räägitakse türgi keeli, kuskil indoeuroopa omi; kuskil rahvas valib presidendiks üle kolmekümne aasta sedasama inimest, aga kuskil on revolutsioonid harjumuspärased…

Kõrgõzstan on väike riik — siin elab 6 mln inimest, kirgiisid, kes arvavad end nomaade järglasteks (muide, Kõrgõzstanis on sündinud World Nomadic Games, viimasel aastal seal olid kolmandad mängud, aga järgmisel aastal need võistlused toimuvad Türgis). Kirgiisid, kes arvavad end vaiksed olevat, tegid pärast Iseseisvust juba kaks revolutsiooni — “Tulbirevolutsioon” 2005. ja “Aprillirevolutsioon” 2010. aastal.

Ühel päeval me palusime, et meile näidatakse riiklikku kaitseala “Ala Artša”, mis asub Tian Šani mäestikus. Enne seda, üks sõber sõidutas meid mälestuskompleksi “Ata Beiit” (kirgiisi keeles — Isade Hauad), kuhu on kolme suure tragöödia ohvrid maetud.

Aastal 1916 algas Punaarmee rünnak, auulide elanikud põgenesid Hiinasse mööda teed üle kuru. Punased panid mägede peale kuulipildujad ja tulistasid kõiki allapool olevaid inimesi. Hukkunute luukered lebasid mägedes matmata kuni kaheksakümnendateni. Mälestusmärgina selles kohas kõrgub suur jurta karkass, mis hoiab päikese sümbolit (Kõrgõzstani vapp), millelt ripuvad alla hobuse jalused.

Aastal 1937 stalinismi represseeringute ohvriks langes 40 tuhat Kõrgõzstani elanikku: moslemid, kristlased, ateistid, intelligentsi esindajad kui ka tavalised inimesed. Ohvrite vahel oli Tšõngõz Ajtmatovi (suure kirgiisi kirjaniku) isa. SARKi Erikomisjonid ehk troikad mõistsid inimesi surma mahalaskmise läbi ja surmanuhtlus viidi täide konveierina otsekohe pärast kohtuistungit linnas ning kehad viidi üles mäkke ja maeti kiiresti. Üks vangivalvuritest olles pensioonil jutustas enne surma oma tüdrukule ühest matusekohast ning see naine julges seda avastada kaheksakümnendate lõpus. Seal, kus nüüd Ata Beiit asub, leiti 137 ohvrit, igaühel oli venekeelne paber tema surmaotsusega taskus. 137 laipa 40000st. Teisi ei ole veel leitud, aga öeldakse, et mägedes öösiti on võimalik saladuslikke tulukesi näha. Sinna ehitati väike muuseum ohvrite mälestuseks, kus on hukatute asjad ja venekeelsed surmaotsused.

Aastal 2010 Kõrgõzstanis oli president Bakijev, kes mulle tundus väga sarnane olevat Ukraina presidendile enne viimast revolutsiooni — korrumpeeritud usurpaator ilma hariduseta. Tol aastal aprillis rahvas tõusis tema vastu üles, palju inimesi tuli Biškeki keskväljakule, kuid hoonetest, mis ümbritsesid seda väljakut, tulistasid snaiperid protesteerivat rahvast. Kaheksakümmend inimest hukkus kohe, veel umbes kakskümmend surid hiljem haiglas. Sada ohvrit, nagu Ukrainas, ja samas olukorras — meil neid nimetatakse “Taevane sadakond”. Siin nagu Ukrainaski uurimine jätkub. Bakiev kukutati, ta põgenes Valgevenesse ning jäigi sinna. Kõik kangelased on maetud siia ja Ata Beiitis hauade peale on kirjutatud üks kuupäev — 7. aprill 2010. Kalmistu värate peal on Aprillirevolutsiooni loosung: “Vabadus paindub, kuid ei purune!”

Kasahstan või kognitiivne dissonants

Erinevalt Kõrgõzstanist, Kasahstan on suur ja rikas riik (üle 18 mln elaniku). Täpsemalt, see on kõige rikkam ja kõige stabiilsem vabariik terves Kesk-Aasias. Kahjuks, me ei peatunud seal teel Kõrgõzstanist Usbekistani ning magasime reisilt tagasi tulles ainult ühe öö Kasahstanis. Seejuures ma ikkagi märkasin auto aknast mõningaid huvitavaid detaile.

Kõigepealt, piiril minult paluti ette näidata raamatuid, mis olid seljakotis. Piirivalvur, nähes hästi illustreeritud eesti lasteromaane, kaotas kohe oma huvi minu vastu. See oli esimene kord, kui mul kontrolliti mitte alkoholi, raha ega ravimeid, vaid raamatuid. Üllatunult küsisin, kas Kasahstani ei tohigi raamatuid sisse tuua? — “Ainult religioosseid ei tohi”, vastas piirivalvur ja lubas mul siseneda Kasahstani territooriumile.

Seejärel, peaaegu viis tundi, me sõitsime mööda laia head inimtühja maanteed. Oli igav, ma tahtsin kangesti magada. Aeg-ajalt tee ääres, lõpututel põldudel ja steppidel, paistsid väiksed moslemite ja kristlaste kalmistud. Erinevalt teistest Kesk-Aasia maadest, need asuvad mitte mägedes, vaid tasandikul, aga matusekohad näevad välja samuti nagu väiksed telliskivist katuseta kodud.

Tee on käänuline ning järgmise kurvi taga surnuaiad muutsid alevikeks, kus oli elumärke näha. Uskumatu, — mõtlesin, — eramajad paistavad justkui Mariupolis või Volnovahhas, nagu ma oleksin sattunud juhuslikult mitte Kasahstani, vaid Ida-Ukrainasse: tohutud kollased põllud, puhas sinine taevas, tavaline minu jaoks külaarhitektuur ja kollast-sinist värvi bussipeatused. Kui ma ei oleks näinud kasahhikeelseid silte seintel, arvaksin, et võlujõud on mind taas kodumaale toonud. See oli tõesti kognitiivne dissonants!

Usbekistan või Kesk-Aasia Valgevene

Meie organisatsioon töötab kõigis Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia regioonis, välja arvatud Türkmenistan ja Usbekistan. See on seotud sellega, et nendes riikides on diktatuurirežiim kui ka inimõiguste rikkumist. Seoses sellega, esiteks, pole lootustki midagi muuta ja teiseks, töötada seal see tähendaks seada suure riski alla kohalikke aktiviste.

Aeg lendab kiiresti ning kaks aastat tagasi nende tollane president Karimov suri ja Usbekistan hakkas oma riigipiire avama (näiteks, Eesti kodanikud ei vaja viisat, et sinna reisida; tänavatele on ilmunud pangaautomaadid), on asutatud elanike poolt palju väikefirmasid — saab täile rinnal muutuste hõngu sisse hingata.

Muidugi, Usbekistan on veel politseiriik, kus kodanikud kardavad vabalt oma mõtteid avaldada, rääkida, nad kiidavad oma valitsust igal juhul. Mitu korda oli nii, et meid viidi kohvikusse sõnadega “ma olen kindel, et seal ei kuulata meid pealt” ning meie dokumente kontrolliti väga tihti. Vaatamata kõigele, välismaalastena ja turistidena, me tundsime end rahulikult ja turvaliselt nii Taškendis kui ka Samarkandis.

Esimene asi, mida te näete piiri ületades on hinnad kolme nulliga ja tohutu hulk tüütuid taksojuhte, kes on valmis teid isegi pärapõrgusse sõidutama. Meil ei olnud sumeid (Usbekistani valuuta) kaasas, piiril ei olnud pangaautomaati ning me ei teadnud täpset valuutakurssi ja see asjaolu pani meid väga koomilisse situatsiooni: üks taksojuhtidest hüüdis meile: “lähme 60 tuhande eest!”, meie “ei, oleme kohalikud, ainult 40!”, teine “lähme 50 eest!”, meiepoolne hääl “ainult 40!”, “Olgu, 45!” — “OK, 45, aga kohe hotelli juurde!”. Kui me saime pärast teada, et kauplesime 50 sendi pärast oli meil häbi.

Siin pean mainima, et hinnad ei ole üldse hirmutavad, kui algul meile tundus, sest õhtul sõitsime Taškendis taksoga restorani 70 sendi eest ja tugev õhtusöök kahele maksis 7 eurot jne. Usbekistan on riik, kus on väga madalad hinnad meie jaoks, kuid kohalike elanike palk on väike ja nende jaoks on kõik kallis.

Taškent

Hotell oli väike puhas maja väga vaiksel tänaval kesklinna lähedal. Pärast pikka reisi autoga ja õhtusööki olime nii väsinud, et läksime otsekohe tubadesse magama. Keset ööd voodi hakkas rappuma ja nõud klirisema. Kell oli 2.30. Unesegasena mõtlesin: terroristid linnas, pomm, plahvatus! Põgenesin õue. Mitte kedagi, öö, kõik oli korras. Tulin tagasi. Hommikul kohe küsisin teenindajalt, mis see oli, aga tema vastas, et mitte midagi erilist, mingi auto riivas veidi hotelli seina. Ma ei uskunud seda ja uudised kinnitasid minu oletust, et öösel oli tõesti nõrk maavärin.

1966. aasta maavärin purustas Taškendi täielikult. Kõik liiduvabariigid saatsid oma ehitajaid, et aidata Uzbekistani. Kolme aasta jooksul ehitati Taškent uuesti üles ja nüüd erinevad linnaosad kannavad nende liiduvabariikide nimesid, kust olid ehitajad pärit. Seda lugu jutustati meile, kui nägime suurt ukraina stiilis bareljeefi ja selle kõrval Ševtšenko kuju — seda linnaosa kutsutakse “Väike-Ukraina”.


Tadžikistan või politsei riigi juurde teel

Из чудесного Узбекистана в любимый Таджикистан мы въезжали на автомобиле через Пенджакент. Само пересечение границы ничем особым не запомнилось, а вот дальше начались приключения. Asi on selles, et me pidime mingisugust autot Dušanbeni võtta piiri juurest ja see oli tavaline takso. Meil kaasas olid eurod ja dollarid, kahjuks somonisid (!!!nominatiiv somoni) oli väga vähe ning pangaautomate piiril polnud ka. OK. Tegime kiire tenderi autojuhtide vahel (kasutan ametlikke sõnu, aga realsuses see oli nagu idal turul — nad midagi karjusid tadžiki keeles, me kauplesime iga sendi pärast, juhid tülitsesid teineteisega meie pärast…). Nii, pagas pakiruumis, meie salongis, autojuht ütles jah, kui me pakusime, et maksame eurodes, sõidame ainult kolmekesi ja lõpus tšekki saame kätte. Ha! Unustasime, et see on Tadžikistan! Meie juht proovis neid tingimusi muuta kolm korda! Iga kord, välja arvatud viimane, meile õnnestusime status quo päästa


Читать далее

О гражданской обороне

В свою бытность м. н. с. в Донецке я числился ответственным за нашу отделовскую дружину (т. е. чтоб у всех были противогазы, чтобы все умели ими пользоваться и знали, куда бежать). Потом я преподавал «Охрану труда» в МГУ… А сегодня в почте у меня появилось письмо от эстонского министерства внутренних дел (такое же получили и все остальные живущие тут люди) со ссылкой на детальную инструкцию: что нужно сделать на всякий случай перед ЧП, и как себя вести во время оного. Возможно, этот свод простых алгоритмов поможет людям и из других стран.


https://kriis.ee/

Я же искренне благодарен Эстонии за эту заботу о всех своих жителях. И, кстати, недавно мы в одной из групп обсуждали вероятный сценарий нападения восточных лишнехромосомных на страны Балтии. Видимо, не только нам это в голову приходит
Читать далее

Inadequate MSM and Trans Communities Engagement in HIV Decision-making: Measuring Participation Levels in Eastern Europe and Central Asia – Armenia, Belarus, Georgia, Kyrgyzstan, Macedonia, Ukraine and Tajikistan

Eurasian Coalition on Male Health (ECOM) initiated a project in Eastern Europe and Central Asia countries to scale-up responses to growing HIV epidemics among MSM/trans people through advocacy, fundraising and empowered community engagement in policies and service provision. ECOM conducted an assessment of gay/bisexual/trans (GBT) community development; levels of epidemics and services available; recognition of MSM/trans people in national HIV policies; involvement of GBT leaders and MSM/trans service organizations in national HIV program governance; domestic investments in HIV services for MSM/trans people.

Data, according to the study protocol and scoring tools, were collected through literature review and semi-structured interviews with representatives of GBT/MSM groups, service organizations and other national and international stakeholders.

The scoring shows, that the involvement of MSM and trans people in HIV decision-making processes ranges from 29% (Belarus and Tajikistan) to 73% (Ukraine), with the majority of countries falling below 50%. While all the countries indicate MSM as key population in HIV policy documents, services are funded predominantly by the Global Fund. Trans people are recognized as a key population only in Kyrgyzstan; there is absolute lack of data on them across the countries. Constant turnover of GBT leadership is observed across the countries.

Regional and country-specific recommendations were produced. The major recommendations are: 1) to increase community representation in decision-making bodies and national research, related to HIV response; 2) to develop national standards of providing HIV related services for key populations; 3) to provide extensive technical support to national MSM and trans community organizations to empower local leadership.

The assessment showed insufficient levels of MSM and trans communities engagement in HIV decision-making processes in all countries under study. The assessment can serve as a powerful tool for measuring the progress of institutionalization and quality control of HIV services for MSM/trans people.

Authors: S. Chikhladze, V. Djuma, M. Kasianchuk, S. Orbelyan, R. Stuikyte, S. Sheremet

Читать далее

Assessment of Size Estimation studies among MSM and Trans People in Armenia, Belarus, Estonia, Georgia, Macedonia, Kyrgyzstan, Tajikistan and Ukraine

Eurasian Coalition on Male Health (ECOM) made the evaluation of existing size estimation (SE) studies in 8 countries of Central and Eastern Europe and Central Asia (CEECA). Program planning for MSM can be more efficient if there are accurate estimates of the size of these populations. MSM SE studies are often sub-standard, due to inadequate sampling and political motivations to downplay the existence of certain subgroups.

Review of the existing MSM SE studies was conducted. Assessment protocol and tool was elaborated assessing the existed SE surveys: existence of surveys, reliability of data, recency, use by stakeholders, availability of data on national and regional level. Experts from each country from both governmental and non-governmental institutions participated in the assessment process. The modification of the Delphi technique used to achieve the consensus.

SE of MSM has been conducted in all target countries. However, SE was not done regularly and has not been updated in target countries, except for Armenia and Ukraine. In the majority of countries the research underestimates true number of MSM population (less than 1% of adult male populations in countries). The studies are subject to a number of limitations (small sample size; number of sites; accuracy of census data; difficulties to reach hidden MSM groups; age restriction; differences in definition of MSM, etc.). As a rule, MSM are not involved in the process of survey planning, implementation, analysis and/or management. Part of NGOs/communities do not trust the data coming from SE studies conducted by state and consensus on estimation was not reached. SE of trans population in the region was conducted only in Armenia, but the results are not published yet.

Although MSM SE results are recognized by national HIV programs of target countries, national budgets allocate little to no resources to HIV interventions targeting them. Better communication and collaboration between state institutions and NGO sector as well as effective advocacy can improve the state funding of MSM oriented services. SE should be conducted regularly and qualified representatives from LGBT community organizations should be fully involved in planning, conduction and analysis of SE.

Authors: Chikhladze, Sergo; Kasianchuk, Maxim; Djuma, Vitaly
Читать далее

Ukraine now

Трохи пізно, але як є. Пам’ятаю, гарячі були дискусії про бренд «Ukraine now». Деяким він здавався переробленим лоґотипом Порнгабу, деякі навпаки — хвалили гарний дизайн. А для мене це, на жаль, ні про що. Ну Україна. Ну зараз. — І.? Це як кантівська річ у собі. Не видно вектора.

Для порівняння: ви прилітаєте в Таллінн, в літаку звучить англійською «Ласкаво просимо в Таллінн» (welcome to Tallinn), а от естонською текст цікавіший: «Ласкаво просимо додому» (tere tulemast koju). Це означає — якщо ти знаєш естонську, незалежно від твого громадянства і національності, то тут ти вдома, ти — серед своїх.

Ця фраза, tere tulemast koju, на мій погляд, значно потужніша і дієвіша для формування політичної нації Естонії, що базується на спільній мові, ніж Ukraine now для України, бо «вдома» задає чітке та емоційно забарвлене місце тобі серед своїх, тоді як «Україна зараз» ніби просто стоїть десь поруч, чи вона з тобою, чи окремо — байдуже. Ти і Україна просто співпали в часі. Буває
Читать далее

Узбецька залізниця, плацкарт

Чекали ми гіршого, по факту в рази краще за вільну Україну з усякими правами людини.

Вагони — чисті, постіль послана ДО нашого заходу у вагон, туалети чисті і більші, чай, як виявилось, безкоштовно, стакани ідеально чисті, провідники охайні, людей небагато, вагон-ресторан є та пристойної якості, третьої полиці нема в принципі.

Звичайно, є деталі: на вході до вокзалу перевіряють і квиток і паспорт (провідник потім теж), вхід через рамку і рентген багажу, ескалаторів нема. Майже вся колія оточена парканом і це охоронювана зона — нема такого, що я гуляю з одного поля на інше через колію, мусиш піти на переїзд.

З дрібного: туалети — обидва в кінці вагону, а не там, де провідник готує чай; в плацкарті є розетки — під столиком біля ліжок; біля нижніх полиць є ящички для всяких дрібних речей; кожне ліжко відділене від проходу поручнями.

Ага, ще й прибули хвилина в хвилину.

Коротше кажучи, УкрЗал треба розігнати нахрін, якщо навіть така доволі бідна країна спромоглась нормально зробити послуги пасажирського перевезення
Читать далее

Vilnius

Meie pikk reis algas Leedus, kuhu lendasime, et Vastlamessil, mida nimetatakse Kasiuko mugė, jalutada. Sel päeval oli külm ilm ja puhus tugev tuul ning me panime end soojalt riidesse.

Ise mess oli väga sarnane teiste samasuguste üritustega: suur rahvamass, palju rahvuslikke käsitöötooteid (ostsime vahaküünlaid, puust nõusid, salli ja soojad kindad), värske ja kuum tänavasöök, näitlejad jne. Meie võõrustaja, kes kutsus meid linna, ütles, et tal on väike üllatus: ta viis meid poodi ja ostis mulle leedu keele õpiku. Ühest küljest see oli nii põnev, teisalt ma ei tunne piisavat jõudu, et praegu uut keelt õppida.

Pärast jalutuskäiku me lahknesime: mina läksin Rahvamuuseumi, nemad aga tahtsid veel messil ringi käia.

Muuseum asus Suurte Leedu Kuningate palees ja see oli erinev muudest muuseumidest. Esiteks, selle arheoloogiline osa ulatub ainult kolmeteistkümnendasse sajandisse, justkui keegi ei elanudki siin varem. Teiseks, kui teistes ajaloomuuseumides, tavaliselt, on palju relvi, siin suurem osa ekspositsioonist koosneb pottkividest — need on igal korrusel ja igas saalis. Paistab, et leedulased armastasid mitte sõdida, vaid kodus istuda sooja ahju ääres.

Lõpuks, pärast muuseumi külastamist, me kohtusime jälle Katedraalikiriku ees ja läksime kohvikusse, kus sooja ahju ääres istudes sõime maitsvaid tsepeliine…

Читать далее

Четверта причина

Тут в одному дослідженні промайнуло, що вживання алкоголю в старшому віці є менш шкідливим, ніж у молодшому. Фух! От сердца отлегло! Так ось, de gustibus.

Перше моє знайомство з ним припало на якійсь ранньо-шкільний вік, коли ми з мамою були в гостях, а на десерт був пиріг з п’янкою вишнею — звісно, без кісточок. Дитину було не спинити.

Далі, на шкільному стенді поруч з листівками про те, що «СПИДом болеют (закреслено, ні — навіть старанно замальовано) наркоманы, проститутки и прочие гомосексуалисты», висіли плакати «Алкоголь убивает детский мозг» та «Пейте дети молоко, полетите высоко» (тю! то вони ще salviam divinorum не курили!).

На зарплату м. н. с. в НАН особливо не розгонишся, тому трєзвось — норма жизні. Крім того, приклад декана нашого хімфаку аж ніяк не надихав, бо той був тільки з ранку в стані щось підписувати; навіть у лифті, подейкували, спеціально для нього кнопка IV. поверху, де його кабінет, була біла, решта — чорні.

І от Таллінн. Тут можна не кваплячись втілити в життя гасло «Γνῶθι σεαυτόν», як учили в храмі Аполлона Дельфійського — себто спокійно і методично скуштувати різні види напоїв.

Concludo: горілка та коньяк — бє, olgu ma neetud; сидр і пиво — таке, як нєма ніц іннеґо; всякі наливки та лікьори (типу Vana Tallinn, Murakaliköör чи Valgalla, що від неї фанатіє еліта ЛҐБТ-руху в Україні) — на халяву п’ють і трєзвєннікі; вино біле сухе — charmant, причому чим дорожче, тим шарманіше; вино червоне сухе — нічо так, єдина умова, не має бути дешевшим за 25 евро пляшка; шампанське брют та решта з пухирцями — très bien, аби тільки не було посполитим, бо от Артемівське вже якесь не те; вірменські фруктові вина (литовські теж гарні) — ооо! Таблєток от жадности! Да побольше!

Si bene commemini, causæ sunt quinque bibendi;
hospitis adventus, præsens sitis, atque futura,
aut vini bonitas, aut quælibet altera causa
Читать далее