Zürichist Freiburi

Lennuk maandus Zürichi lennujaamas kell üksteist ja sel hetkel poolakeelne taustakõne muutus saksakeelseks. Nagu soovitas Nazar, kelle initsiatiiv tõi mind siia, ma võtsin kogu oma hirmu kokku uute tundmatute paikade ees ja tulin ruttu alla bussi- ja rongijaama. Õnneks, piletiautomaadid töötasid, ei olnud järjekorda ning ingliskeelne interface ei olnud liiga keeruline. Aga hind! 63 dollarit pooleteise tunnise sõidu eest teises klassis! Noh, mis teha?! Edasi tekkis veel üks probleem: piletile oli märgatud ainult klass ja marsruut, kuid polnud rongi- ega platvorminumbrit. Niisiis pidin rongiskeemi juurde minema ja seda infot otsima (juba pärast sain teada, et on vaja siltide järgi orienteeruda, aga tol ajal, olles paanikas, see idee ei tulnud üldse pähe).

Aga lõpuks olengi vagunis, istun akna juures ning uudistan suure huviga uut keskkonda. Kõrvuti istusid kaks vanemat prouat, üks midagi küsis saksa keeles, teine aga vastas prantsuse keeles — Taevane arm, mul hakkas pea ringi käima selle ekvilibristika tõttu! Minu vastas sõi leiba ja vorsti üks pikka kasvu noormees lokkis tumedate ja kohevate juustega — ta oli nii hõivatud oma telefoniga ning mulle näis, et ta ei tundnud üldse leiva maitset, mida ta sõi.

Vaadata aknast välja oli veegi huvitavam. Lennukiaknast näis, Šveits nagu tumeroheiste metsade laigud, ümbritsetud smaragdsete põlludega, mida läbivad ideaalselt sirged teed. Vaated vaguni aknast olid rohkem tavalised ja proosalised: mitte uus, vaid väga heas korras raudteeinfrastruktuur, kõrgurbanisatsioon, graffiti seintel — me sõitsime läbi rahvarohkete paikade.

Pärast Berni kõik muutus — linnade asemel rong sõitis smaragdsete põldude ja tumeroheliste metsade vahel, möödas vanu külasid ning uppus pikkadesse tunnelitesse. Eemal paistsid lumega kaetud Alpid. Juba oligi Freiburg!