Gruyeres ja šokolaadi vabrik

Šveitsis on olemas väga head siseturismi võimalused. Ühest küljest, siin on palju erinevaid huvitavaid paiku — ilusad mäed, puhtad jõed, rohelised metsad, vanad kindlused jne. Teisest küljest, šveitslased lõid mugava logistika — on võimalik jõuda ühest punktist teise väga kiiresti ja minimaalse ooteajaga rongide sõiduplaanis. Reisi marsruut planeeritakse aegsasti ning tasutakse enne sõitu.

Sel korral meie sihtkoht oli keskaegne kindlus Gruyeres ja šokolaadivabrik «Cailler» linnakeses kindluse kõrval.

Freiburist sõitsime rongiga umbes pool tundi, Bulle's tegime umbes 5 minutilise rongide vahetuse ja siis 7 minuti pärast olime kohal, Gruyeresis. Raudteejaamast saab jalgsi või bussiga kindlusesse minna.

Ise kindlus näeb välja nagu väike Tallinna vanalinn: kindluse müüri ees on väljak, kus käsitöölised töötasid ja müüsid oma kaupa, aga kaupmehed tõid erinevaid asju välisamaalt, ühesõnaga — elu kees. Kindlus on mäe peal domineerides ümbritsevas vaateväljas.

Legendi järgi krahv de Gruyere asutas selle linnaku 13. sajandil, kui nägi metsas kurge, kes tõusis õhku punase päikeseloojangu taustal. Krahv arvas, et see oli hea saatuse märk, ja tollest ajast krahvi vapil kujutataksegi valget kurge punasel foonil.

Gruyeres asus franko-saksa piiril, kus kogu aeg käis võitlus, kes vallutab kindluse ning sellest võitlusest hüperboolselt lauldakse paljudes luuletustes, näiteks ühes tolle aja loos räägitakse, kuidas kaks kangelast ainult kahekesi võidavad tohutu sõjaväe… Aeg lendab ja sajandite möödudes kaotas kindlus oma tähenduslikkuse ning üks kaupmees ostis selle oma kunstnikust vennale kingituseks — kindlus oli renoveeritud, kaunistatud uute freskodega. Nüüd seal on muuseum, kus on võimalik näha nii rüütlite olmet, kui ka ilusaid ja värvilisi freskosid, mis on tehtud juba 19. sajandil.

Kindluse lähedal asub kuulus šveitsi šokolaadivabrik «Maison Cailler». Siin saab külastada vabriku muuseumi, maitsta ja osta selle firma tooteid. Loomulikult, mulle meeldivad kommid, aga ma ei tundnud midagi erilist olevat — see oli lihtsalt väga hea šokolaad.

Õhtul, kui me lõpuks tulime tagasi kloostrisse, oli juba pimedus maad võtnud, jalad olid kanged ning suus ikka veel šokolaadi mõru maitse.