Freiburg

Minu sõber kutsus mind juba ammu külla, kuid ainult nüüd otsustasin sinna sõita. Rikas Šveits — Euroopa keskus. Tallinnast sinna jõudmiseks on vaja kell neli hommikul üles ärgata, kaks lennukit vahetada ning veel poolteist tundi Zürichist rongiga sõita ja voilà — ma olengi kohal väikeses linnas kahe nimega Fribourg/Freiburg.

Selline kummaline linnanimekaasus tekkis seetõttu, et linn on jaotatud kaheks: ülal on prantsuskeelne elanikkond, aga allapool elavad saksakeelsed inimesed, ülalinnas on sildid ainult prantsuse keeles, all ainult saksakeelsed.

Neitsi Maaria klooster, kus mul on praegu väike tuba, asub saksa linnaosas, kuid kõik nunnad ja nende preester räägivad siin prantsuse keelt. Klooster on asutatud XIII sajandil. Siin, kloostris, on väike ja vaikne külalistemaja, kus käivad nii kirikuametnikud, kui ka teadlased tahtes oma töö vaikses paigas ära lõpetada. Loomulikult, siia ei saa tulla, siis kui soovid makstes raha ja elada. Siin elamiseks peab soovija saatma motivatsioonikirja nunnadele või omama kiriku poolt kirjalikku soovitust. Õnneks, mul see oli.

Siis ma püüan aega veeta jalutades mööda linna, külastades vanu kirikuid ja orelit mängides ning aeg-ajalt «Praktilist eesti keelt» lugedes