Mõnikord, kui oled sinisel lehel, siis hakkab nii igav, et tahaks kuhugi välja minna, näiteks kinno. Nii et valisime ühe kerge filmi, ilma draamade ja maailma probleemideta, tüüpilise pop-kultuuri linateose, ostsime piletid ja läksime. See oli «Terminaator: sünge saatus».
Ulmelisel seiklussarjal «Terminaator» on pikk ajalugu, mis algas 1991. aastal. Ma mäletan hästi, kui tol ajal, muidugi illegaalset, esimest Terminaatori koopiat demonstreeriti meie kaabeltelevisiooni kaudu. See film, nagu hiljem Matrix, ühendas endas tuleviku katastroofi, pingelise võitluse praeguses, halastamatuse, tõelise kompromissitu robotikurjuse, ning inimliku headuse, dünaamilise süžee ja ilusad tegelased. Praegu ekraanidel on ilmunud juba kuues film ning ma arvan, et on väga huvitav jälgida, kuidas muutusid peategelased, nende kujutamine peaaegu kolmekümne aasta vältel.
Niisiis, mis me nägime esimeses Terminaatoris? Tulevikus robotid alustasid ülestõusu ja hakkasid inimesi hävitama, John Connor (pöörame tähelepanu: J. C. on nagu Jesus Christ) suutis inimkonda konsolideerida ja võita masinad, aga need jõudsid minevikku Terminaatori saata, kelle ülesanne on Johni ema leida ja hävitada, et inimkonna päästja ei sünniks. Muidugi, žanri seaduste järgi, kogu film Sarah, Johni tulevane ema, peab põgenema, tema kaitsja saab Johni isaks ning lõpuks Terminaator likvideeriti, kuid enne likvideerimist Arnold Schwartzenegger Terminaatori rollis lausub oma kuulusad sõnad: «I’ll be back»…
See süžee muutus järgmistes filmides, aga selle sisu (terminaatorid tulevikust püüavad Johni, kellest saab inimkonna päästja, likvideerida, ta ema ning kaitsjad päästavad päästjat) jäi muutumatuks. Ilmselgelt, et selle faabula allikas on evangeelne jutt Neitsi Maariast, kes sünnitas maailma päästja, aga pidi põgenema kuningas Herodese sõjameeste eest, et päästa päästjat. Ent viimases filmis oli kõik teisiti, toimusid radikaalsed muutused!
Terminaator siiski tapab Johni, aga tema asemel ilmub Daniella ehk Dani, kes ei sünnita päästjat, vaid ise saab päästjaks. Uus terminaator tulevikust on ikka mees, aga Danil on kaks kaitsjat, mõlemad on naisterahvad — vana Sarah, kes pärast poja surma jahib terminaatoreid ja noor Grace, tulevikust saadetud küborg. Natuke hiljem ilmub veel üks kaitsja — kõige esimene T-800, mis «was back» (loomulikult teda mängib vana Arny), teises filmis tema oli reprogrammeeritud heaks ja nüüd, kolmekümne aasta pärast, ta hoolitseb oma naise ja poja eest. T-800 ütleb, et naine ei tea, et ta on robot, nendel ei ole füüsilist lähedust, aga naine teda hindab, sest ta vahetab virtuooslikult lapsel mähkmeid ning ta omab suurepärast huumorimeelt.
See on tõesti teine sisu! Neitsi Maaria asemel, kes on oluline ainult oma poja seoses ja keda aitavad ning kaitsvad mehed, ilmub kuninganna Ištar, kes oli ühest küljest kogu inimkonna ema ja samastub Vanas Roomas Venusega, aga teisest küljest ta oli jumalanna-sõdalanna ehk Diana roomlastel (pöörame jälle tähelepanu: Daniella nime esimene täht, D., on samasugune kui Dianal — see nipp on juba kasutatud John Connori juhul). Sellepärast Diana ehk Ištar oli ka neitsilikkuse kaitsja, tema kaaslased filmis on naisterahvad ja mees, kellel pole võimalust oma naisega füüsiliselt elada ehk kastraat. Teised mehed filmis on negatiivsed tegelased, kaasa arvatud uus Terminaator.
Miks on kõik see nii tähtis? Eks ikka stsenaristide ja režissööride fantaasia võib lõputu olla! See võib küll olla tõsi, aga filmid saavad populaarseteks ainult seejärel, kui nad hästi peegeldavad ühiskonna elu. Praegused naised on mitte ainult emad, vaid ka tegijad, sõdalannad, kangelannad, nad ei sünnita maailma päästjaid, vaid ise saavad päästjateks. Neitsi Maaria sai kuninganna Ištariks.
Читать далее
