Ainult kirjutamisülesanne

Kas tulevikusühiskonnas vajatakse muuseume? Et vastata sellele küsimusele, on tarvis määratleda, mis muuseum on. Esimesed muuseumid olid pärit kogudest, mida aadlikud ja parimad inimesed omandasid. Kõik need kogusid nii kunsti kui ka teisi haruldasi asju. Aegamööda tekkis vajadus mitte ainult selliseid asju näidata, vaid ka neid liigitada ja uurida, aga samal ajal näitamise kaudu ühiskonda informeerida ja õpetada — privaatsest kogust sai modeerne muuseum. Järk-järgult see muuseum on muutunud ning praegu see mitte ainult asutus, kus keegi võib vaadata midagi ebatavalist, vaid ka koht, kuhu minnakse aega hästi veetma, kust saadakse nii teadmisi kui emotsioone. Ühesõnaga see on atraktiivne vaba aja veetmise koht. Võttes arvesse, et meelelahutus saab üha enam ja enam elu lahutamatuks osaks, tundub, et muuseume külastatakse ka tulevikus.

Muidugi, on olemas veel üks ühiskonna arengu aspekt — infotehnoloogiad ja internet. Nüüd on võimalik muuseumide nähtusega tutvuda virtuaalselt ja see võib mõjutada külastamist. Minu siiski arvates, ei suuda virtuaalne ekskursioon täielikult asendada realsust — epideemia ja karantiin seda näitasid hästi. Asi on selles, et nagu kirjutasin enne, tänapäeva muuseum on koht vabaajaveetmiseks, aga kui mina istun kodus arvuti ees, siis virtuaalne muuseumi külastamine ei erine nt filmi youtubis vaatamisest, siin ei ole ühtegi tõesti uut muljet, ma ei saa skulptuurini läheneda, antiigi vaasi ümber käia või keskaegset mõõka kätte võtta. Üldiselt öeldes, tulevikuühiskonnas vajatakse muuseume kindlasti.
Читать далее

Tulevikuajalehte loeme Internetis

Tundub see tõsi olevat, sest digitaalseid teenusi saab üha enam ja enam. Kui paberimaksuaruanne on juba arhaism, miks ikka ei muutuks ajalooks paberiajalehed?

Tõsi on ka selles, et nn uudised saabuvad mulle FB-i ja TW-i kaudu kiiremini, kui ajalehtedelt. See tähendab, et ajalehed peavad muutuma — nende ülesanne nüüd on mitte informeerida, vaid analüüsida. Arvan, et selles rollis nad jäävad paberile, vähemalt osaliselt, sest analüüsi lugemine ei talu kiirust, see vajab mitte ainult paberit, vaid ka vanamoodset tugitooli ja pleedi, kaminat ja kohvi, vaikust, rahu ja aega
Читать далее

Kirjutage maitseainetest, mida te toidus kasutate

Ukrainas me kasutame tavaliselt toidus selliseid maitseaineid: sool, harilik sibul, pipar (jahvatatud ja must), paprika, küüslauk, värske ja kuivatatud petersell, aedtill ja mädarõigas. Neid maitseaineid lisatakse reeglina niinimetatud soolastesse söökidesse, kaasa arvatud borš, supid, praetud liha, kartuli, kodujuustu või kanalihaga varenikud, munad, sült, vorstid, salatid ja teised eelroad. Mõnikord need söögid sisaldavad suhkrut ka — nt mu vanaema lisas suhkrut boršile, eriti kui ta keetis seda tomatiga.

Magusad söögid, nimelt moosid, kirsiga varenikud, said, pirukad, tordid, pannkoogid jne, võivad peale suhkru ka sisaldada münti, vanilli ja sidruni koort, mõnikord lisatakse pähkleid. Rabarberit kasutatakse harva — ausalt öeldes proovisin ma seda ainult Eestis.

Praegu, kui elanikel ilmus rohkem raha, on meil võimalus kasutada peale pipra ja vanilli teisi eksootilisi taimi — ingverit, kurkumat, safranit jm.

Mina ise eelistan vürtsikaid toite, aga ma püüan mitte lisada palju soola. Aeg ajalt, kui mul on kiire või ei viitsi keerulisi toite teha, võtan ma leiba, vorsti või suitsupekki, panen peale sibula või sidruni ringi ja sellest saab maitsev kiirtoit.

Читать далее

Kas kõik algab kodust või saab kool samuti lapse iseloomuomadusi kujundada?

See küsimus on minu arvates provokatiivne ja varjab tõelisi põhjuseid iseloomuomaduste kujundamise kohta. On hästi teada, et inimese iseloom kujuneb erinevate teguride tagajärjel, nende seas põhilised on sünnipärased ja seotud ümbruse mõjuga. Omakorda sünnipärased on osaliselt geneetilised, aga need, mis inimene sai oma ümbrusest, jagunevad perekondlikeks ja kooliaegseteks.

Proovime aga neid iseloomuomadusi nimetada. Esiteks, missugused neist on sünnipärased? Agressiivsus, ekstravertsus, optimistlikkus ja hea mälu on loomulikult seotud bioloogilise konstitutsiooniga — näiteks agressiivsus, rahulolematus ja domineeriv optimistilikkus (sisemine õnn) on nähtavasti defineeritud hormonaalse taustaga, ekstravertsus ja hea mälu on arvatavasti seotud aju struktuuriga — kui palju on ajus neuronite junktuure.

Teiseks, iseloomuomadused, mis kujundatakse isiku arengu ajal, see tähendab kasvamisel. Nende hulka kuuluvad osaliselt kannatlikkus, tagasihoidlikkus, kangekaelsus, sõbralikkus, oskus sihini jõuda jne. Ma pean rõhutama sõna «osaliselt» — kõik need omadused on seotud ka bioloogiaga (kui nt inimene on agressiivne, siis tal oleks raskem olla kannatlik).

Mõned sünnipärased omadused ilmnevad juba väikesel lapsel, enne kooli minemist. Ja muidugi tundub, et need algavad kodust. Teised ilmnevad vaid koolis või isegi pärast, kui hormonaalne staatus muutub või kui keegi satub sobivasse rühma (nt alkoholism ja narkomaania on tugevasti seotud pärilikkusega, aga kas konkreetsest inimesest saab alkohoolik või narkomaan — sõltub tema ümbrusest). Ja kui need sünnipärased omadused ilmnevad kooli ajal, siis tundub, et kool on nende põhjus.

Niisiis, millisele järeldusele me oleme jõudnud? On näha, et mitte kõik ei alga kodust, ja samuti mitte kõik, mis tekkis koolis, on koolis kujunenud. Seejuures kool mõjutab kahtlemata iseloomuomadusi, aga kool ei jaksa deemonist teha inglit.
Читать далее

Kuhu kool läheb?

[Mõtisklus ülesandena]

Kolmanda septembri 2019 a. saade «Suud puhtaks» oli pühendatud kooliaasta algusele ja rääkis sellest, milliseks muutub kool Eestis, mis selle tulevik on ning mida on vaja teha, et lapsed võtaksid koolist kaasa mitte ainult mõnusaid mälestusi, vaid ka tugevaid teadmisi ja kindlaid oskusi. Saatejuht kutsus aruteluks kokku väga erinevad huvipooled, nimelt õppejõud (nii riigi- kui ka erakoolidest), õppijad, lapsevanemad, ministeeriumi ametnikud ja ülikooli haridusteadlased. Saates käsitleti selliseid tänapäeva probleeme nagu:

+ mis õppemeetod on parem?
+ kuidas õpilaste huvi hoida? ja kuidas neid motiveerida õppimiseks?
+ kumb on tähtsam, kas mingi meetod või pedagoogiline professionaalsus?
+ kas õpetaja peab õpilast kaasa viima või ainult järgima õpilase huvi?
+ kuidas õpetajaid koolidesse peibutada? kas on tarvis palku suurendada, ministeeriumi kontrolli vähendada, midagi veel teha?

Selles diskussioonis olid minu jaoks vähemalt kolm kõige meeldejäävamat asja: 1) 90% õpetajaid on nõus, et kool peab muutuma, aga mitte keegi ei näe kindlat suunda, kuhu need lõputud reformid viivad. 2) varem oli õpetajatel peamiseks mureks ebapiisav palk, kuid nüüd olid tõusnud teised teemad — koormus ja metoodika. 3) Eesti koolimaastik on väga kirju ja igal koolil on oma nägu. 

Arutelus osalesid peamiselt noored inimesed, välja arvatud kolm, aga vestlus oli hoopis konstruktiivne, seal polnud agressiivsust. Nähtavasti kõlas õppimise kvaliteedi küsimus kõige tihedamini. Ühest küljest on väga hea, et koolimaastik on nii rikas ja värviline — proovida kindlasti on vaja. Teisest küljest, hirmus terav on küsimus, kust me teame, et selline konkreetne meetod (nii uus nagu demokraatlik kool kui vana nagu traditsiooniline riigikool) tõesti töötab ja selle efektiivsus on tõendatud? Kahjuks, oleme kindel ainult selles, et õppeprotsessil kõige olulisem on õpetaja isik, kui täpne olla, siis suhted õpetaja ja õppija vahel: vaatamata sellele, mis meetod on kasutusel, kõige paremad tulemused tulevad seal välja, kus õpetaja professionaalsus saab õpilaste huvi hoida. Aga koolitüüp võib mõjutada seda, kas õpilasest saab hea kodanik ja enesekindel inimene või mitte. Iga õppimine vajab pingutust, ei saa õppida ilma vigu tegemata, kuid see pingutus peab olema turvaline, laps peab tundma, et temaga arvestatakse ja teda respekteeritakse, peab teadvustama, mis tema siht on.

Loomulikult oleks kõige ideaalsem individuaalõpe, kuid õpetaja aeg (eriti riigikoolis) on piiratud. Seejuures maailmas on erinevad digitaalsed lahendused, mis lubavad õpetaja aega kasutada efektiivsemini. Selle jaoks on vaja kogu paradigmat muuta — laps peab iseseisvalt mööda õppeteed kaima, aga õpetaja peab sekkuma ainult siis, kui õpilane seda vajab. See tähendab samuti, et kool peab õpilast õppima õpetama.

Mina ei ole pedagoog üldse, aga ma pooldan seda seisukohta, et kooli muutmise protsessis on kõige tähtsamad 1) lai avalik arutelu, mis viib konsensuseni, mis on reformi siht, 2) turvaline ruum igale lapsele, 3) hästi põhjendatud, nii öelda tõenduspõhine õppemudel ning loomulikult väga hea professionaalne õppemoodul.

Читать далее

Keskkonnasõbralikkus on mõtteviis

[Mõtisklus ülesandena]

Elu Maakerel muutub üha rohkem ohtlikumaks inimkonna jaoks, sest loodus tunneb aastate jooksul üha tugevemat meie tsivilisatsiooni mõju. Iga aasta ilmuvad uued tehased maa peale, üha enam ilmuvad põllud metsade asemele, autod saastavad üha rohkem õhku. Areng peibutab meid ja tundub, et meil on raske teha midagi looduse säästmiseks. Kas see on tõde? — Jah ning ei. Tõde on, et see probleem on kompleksne. Aga tõde on ka selles, et iga ühiskonna muutumine algab igast inimesest. See tähendab, et iga inimene — nii laps kui ka täiskasvanu — saab säästa loodust, võib saada kangelaseks, kui muidugi ise seda tahab. See tähendab ka, et igal inimesel on vaja oma igapäevases elus keskkonnasõbralik olla.

On olemas palju kergeid nippe, kuidas loodust aidata. Näiteks igaüks saab oma asjade elu pikendada ja seejäärel koormust looduse peal vähendada. Selleks on tarvis esiteks osta neid riideid, mis kantakse pika aja jooksul, ja teiseks kui asja elu on jõudnud lõpuni, mõelda võimalustele selle taaskasutamiseks. On võimalik näiteks anda see ära annetusena vaesuste jaoks või viia ümbertöötlemiseks — Tallinna, Tartu, Kuressaare ja teiste suurte linnade kaubamajas on selleks kastid. Sama moodi saab toimida, kui teil näiteks läks kodutehnika katki või moest välja.

Igaüks meist saab ka prüügi sorteerida — ei nõua see suurt jõudu ega äärmuslikku oma elu muutumist. On piisav mõtteviisi muuta, võtta ühe prügikasti asemel kaks (üks toidujäätmeteks, teine muuks prahiks) ja vaat — te olete nüüd tõeline kangelane ning olete oma pannuse teinud looduse säästmisele.
Читать далее

Elamused ühest kunstnikust

«Vaadake Navitrolla kunstigaleriid (http://www.navitrolla.ee), kirjeldage nelja lemmikpilti».

Mina ei suutnud seda ülesannet pikka aega teha, mulle ei meeldinud üldse, mida ma nägin nendel piltidel. Lõpuks panin ma end arvuti ette istuma, avasin galerii ning endalt küsisin, mis on viga? miks need (kõik!) pildid mind vihaseks teevad?

Esiteks, need on liiga säravad — see ei ole barokk- ega india kunsti säravus, kui kõik elementid on tasakaalus. Vastupidi, see oli mingi vulgaarne, nagu laadaveiderdaja riietus. Muidugi, kunstnikul on mustvalged pildid ka, aga siin ilmus mu ärevuse teine põhjus — süžeede lollus, mida viisakalt nimetatakse naiivsuseks. Üheaegselt see ei ole Salvador Dali, kelle vormide disproportsionaalsus väljendab ja rõhutab mingisugust mõtet. Ega ei ole see Maria Primatšenko, kellel päikesenaiivsus on nagu õnneliku lapse uni, nagu kuum suvepäev jõe ääres. Vastupidi, need pildid näevad välja, nagu Windows XP kaas, st mingi masstoode, massikaup, massikultuur — just nagu laadaveiderdaja naljad.
Читать далее

Hülged Eestis

Mina ei ole suur looduskaamerate fänn, see tundub mulle igav. Mul on vaja mitte vaatlust, vaid aktsiooni — mida intensiivsemalt, seda parem. Seetõttu praktiliselt mitte kunagi ei kasuta mina neid võimalusi, mis annavad Eesti looduskaamerad. Kui tahaksin looduses olla, läheksin ma sinna ise.

Aga ühel hetkel hakkasin ma Vilsandi rahvuspargi kaamerat vaatama. See kaamera paigaldati mere äärde, kus asub hüljeste lesila. Alguses mõtlesin ma, et rannas on ainult suured kivid ja linnud kivide peal. Aga aja jooksul üks must kivi hakkas liikuma, tema tagant roomas välja veel valge ning ma taipasin kohe, et need on mitte kivid, vaid hülged.

Kas see oli huvitav? On küll, sest ma arvasin, et hülged elavad kusagil põhjapool, mitte Eestis.
Читать далее

Milliseid toite te armastate, kas vürtsikaid või magedaid?

On raske kirjutada oma toiduharjumustest, eriti maitsetaimede kasutamistest, sest see sõltub paljudest faktoridest — vanusest, aastaajast, tervisest jne. Kõige täpsem on öelda, et ma söön kõike. Kuid ometi mul on mõned lemmiktoidud, mille juurde mõnikord panen ma vürtse, aga mõnikord jätan magedaks. Toon kolm näidet.

Esimesena on sealiha. Grillitult see on hea nii vürtsikana (nt pipraga, loorberiga, oregano või isegi itaalia seguga), kui ka magedana (nt šašlõkina — tean, et tavaliselt liha marineeritakse, aga kui ei viitsi, on võimalik võtta liha ilma marinaadita).

Teine on pelmenid või varenikud. Muidugi, sisse, st täitesse, saab panna erinevaid maitsetaimi, nt sibul ja pipar hakklihasse, vanill kodujuustu, aga mu vanaisa, ema ja mina valmistame ning kanname neid lauale kõiksuguselt — hapukoorega ja ilma, puljongis või õliga, äädika ja pipraga, suhkruga või ilma…

Kolmas on kohv. Iga kord, kui ma teen espresso, on mul valik — teha lihtset (ainult kohv) või vürtsikat. Kui ma valin vürtsikat, ma saan juurde panna ingverit, nelki, piparmünti jm.

Elu on värviline ja igaks hetkeks sobivad erinevad maitsed.

PS: kui te olete märganud vigad mu eesti keeles, palun andke teada kommentaarides
Читать далее

Mis teeb keele õppimise raskeks?

Ma tahaksin seda küsimust natuke muuta ning pärast seda ma saan esimesele küsimusele vastata. Nii, mis teeb keele õppimise kergemaks?

Huvi (kuidas see keel on ehitatud?), väljakutse (kas ma suudan seda teha?), moraalne kohustus (elades riigis, on vaja riigikeelt osata), keelekeskkonna olemasolu (kellega ma võin keelt kasutada?), head õpikud (õpperaamatud võiks olla igavad teatmikud nagu vana kreeka õpikud vene gümnaasiumides Tsaari ajal või värvilised, elavad, interakriivsed, vastavad õppijate tasemele ja vajadustele nagu Tere sarja õpikud), mobiilsed või web-rakendused keele õppimiseks (need aitavad õppida iga päev, sest muudavad õppimist mängimiseks — inglise keeles on olemas sellele spetsiaalne sõna «gamification»), heade kursuste ja õpetajate kättesaadavus ning lõpuks eksami süsteem (kuidas ma võin tõestada, et olen oma eesmärgile jõudnud?).

Mis nendest puudub mul Eestis? Nähtavasti ainult keelekeskkond, sest rahvusvaheline MTÜ, kus ma töötan, ei nõua eesti keele teadmist üldse, aga B1 tase on üsna piisav, et poodides ja kohvikutes suhelda. Siis ma olen tõesti tänulik iga võimaluse eest, et keelt kasutada.

PS: kui te olete märganud vigad mu eesti keeles, palun andke teada kommentaarides

Читать далее

10 juhist lapsehoidjale, kuidas päeva paremini korraldada

Eesti keele õpik «K nagu Kihnu» (2018), harjutus leheküljelt 99: -nud, -v, -mata, -matu, -mas, -des vormide kasutamine.

1. Äratanud lapsed üles, kontrolli, et nad peseksid hambaid.

2. Ära lase lastel jätta voodit tegemata.

3. Oodates, kui lapsed ennast pesevad, pane hommikusöök mikrolaineahju soojenema.

4. Hommikusöögi ajal uuri lastelt välja, mis plaanid neil tänaseks on.

5. Enne laste kooli minemist kontrolli, kas on nende seljakottides on kõik vajalikud koolitarbed ja õpikud.

6. Sõidutanud lapsed kooli, mine poodi ning osta kõik vajaliku tervisliku lõuna tegemiseks.

7. Kui su lapsel on sünnipäev, püüa meeldejäävat pidu teha nii lapsele, kui ka tema sõpradele ning kasuta üllatavaid ideid.

8. Vaatamata sellele, et lapsed tahavad poole ööni mängida, meenuta neile, et on vaja koolis üles antud ära teha.

9. Tingimata lapsed peavad pesema hambaid enne voodisse minemist.

10. Ära jäta lapsed ilma õhtu muinasjututa.
Читать далее

Minu kuum suhe arvutiga

Arvutist ma unistasin juba lapsena, sest ulmeraamatutes need olid targad, kasulikud ja lahked, peaaegu nagu sõbrad. Nemad mäletasid kõike, aga olid natuke naljakad, sest tegutsesid algoritmide järgi, taipamata inimlikke ebaloogilisi emotsioone. Poodides olid müügil ainult kalkulaatorid, aga isegi need tundusid imena.

Ülikooli esimesel kursusel mu ühikasnaabril oli elekrooniline inglise-vene sõnaraamat — kuidas ma küll kadestasin teda! Teisel kursusel algas meil kvantkeemia, mis nõudis arvuti kasutamist ja see oli tõeline õudus! Ei olnud mingisugust graafilist interface’i — roheline ekraan ja käsud Fortrani keeles, mida pidi oskama. Kogu aeg, kui olid kvantkeemia praktilised tunnid, ma läks närvi, ma tahtsin haiguslehe võtta ning arvuriklassis sattusin paanikasse…



Üks kord mul paluti tõlkida alkeemilist traktaati ladina keelest. Tõlkisin paberil ning seejärel oli vaja see arvutil ära trükkida. Mind pandi istuma suure metallist seifi ette, kus oli orgaanilise keemia osakonna ainus arvuti. Meie tööd turvas osakonna sekretär — olin tudeng, aga arvuti oli suur osakonna aare. Kui ma tahtsin tualetti minna, ma pidin seifi lukka keerama ning võtme selle naise kätte andma. Mõnikord läks arvuti katki ning kogu töö oli kadunud. Ohh, nendel hetkedel tundus, et maailma tabas mingi katastroof, oli valus ja kibe tunne.

Oma esimese arvuti ostsin ma juba pärast ülikooli, see oli samuti mu esimene ja ainus laen. Tol ajal meie instituudis ei olnud internetti, siis kõik vajalik (nii failid kui ka tarkvara) pidi kõvakettal olema ja muidugi lisaks dubleeritud diskettidel. Arvutil oli suur ja raske monitor — kui ma läksin puhkusele, ma võtsin kõik vajaliku kaasa (kogu kupatuse) koju ning sõitsin Mariupolisse elekrirongiga. Hiljem meil tekkis enam-vähem stabiilne internetiühendus, siis juba minu dissertatsiooni kirjandusülevaates olid paljud uusimad ingliskeelsed allikad. Veel hiljem tulid minu ellu sülearvutid, nii et neid lauseid kirjutan ma oma viiendal laptopil.

Millega ma tegelen tavaliselt arvuti taga? Juba ammu ei tee kvantkeemilisi ega kineetilisi arvutusi, umbes kolm aastat ei kasuta statistilist tarkvara, vähemalt regulaarselt. Suurem osa ajast kulub internetis surfamiseks või suhtlemiseks FB-is. Veidi väiksem osa kulub dokumentide koostamiseks või toimetamiseks kontoris. Laptop ning teised nutiseadmed aitavad ka eesti keele oskust lihvida. Ma enam ei pane seda imeks — muinasjutt lapsepõlvest läks öhe ja väike algoritmiline sõber muutus tavaliseks igapäevaseks asjaks.
Читать далее

Õpikutest

Aga mis B2 õpikut te soovitate?, küsiti minult ühel päeval.

Ma ei tahaks soovitada, sest ma ei tea oma eksamitulemusi. Aga üldiselt õppisin ma kolme õpiku järgi: K nagu Kihnu (suur aitäh, Mall Pesti), Tere taas ning Praktiline eesti keel. Ainult üks neist, nimelt Tere taas, on iseõppija käsiraamat sensu stricto, kaks ülejäänud on muidugi väga head, aga vajavad õpetaja abi, eriti viimane, Praktiline eesti keel.

Aktiivse kasutaja vaatenurgast ma saan võrrelda oma muljeid kolme õpiku kohta. Kogu õpikute sari «Tere» on rohkem interaktiivne, kui EnE ja KnK. Nt seal on QR-koodid, mis muudavad õpiku kasutamise mugavamaks. EnE ja KnK annavad, muidugi, rohkem õppematerjali ja elava kõne näiteid. Peale selle, see on teadnud hästi, ilmselgelt kõige suurem probleem iga keele õppimise juures on see, kuidas õpilase tähelepanu köita eriti nüüd, kui on olemas palju ahvatlusi ja võimalusi, et õpikust kõrvale kalduda — nt FB-i poole. Nii et interaktiivsus on väga oluline iseõppijate jaoks.
Читать далее

Röntgeni kiired

Lusikad leiti. Turkish Airlines on tore lennufirma ja mitte viimane lennufirmade pingereas sellepärast, et pardal söödetakse ja joodetakse reisijaid ning nõud on metallist. Aga mis juhtus?

Istanbulis lennuki vahemaandumise turvakontrolli ajal röntgen näitas, et ühel naisterahval kotis on mingi kummaline asi. Kui ta oma koti avas, siis selle kummalise asjana oli lennukist kaasa võetud lusikas ja nuga. Tüdruk pistis lollakalt itsitama. Kivistunud näoga piirivalvur võttis need ära, aga tüdruk jäigi edasi itsitama — mis asja? Juhtub ikka! Kas teil on kahju või?
Читать далее

Kuidas ma tegin analüüsi

- Minge kabinetti 8, — ütles arst hommikul, — ja andke vereproovi.

Koridoris polnud ainsastki hingelist, astusin ukse juurde ning tegin selle lahti. Minu ees istus vana medõde.

- Tere, ma tahaksin analüüsi teha.

- Tere, võtke palun istet!

Panin asjad tooli peale, naine pomises midagi oma nina alla, istusin. Siis kostis ta järsku kõva häälega: «А дверь Bы не хотите закрыть?!». Kõik oli edasi vene keeles:

- Te tervitate võõras keeles, — jätkas ta ägedalt, — aga ei saa millestki järgnevast aru! Te vist teate, et tervitades Te määrate ära, millises keeles Teiega rääkida…

- No, palun vabandage, mina lihtsalt ei kuulnud, mida Teie ütlesite. Kusjuures, tervitades Teid määrasin ma suhtluskeele, sest mul on varsti eksam…

Sel hetkel, ilmselgelt, tal midagi lülitus ümber, ta muutus rahulikuks ja alustas juttu:

- Ma saan Teiest aru, mul on vaja ka eksam uuesti sooritada. Kunagi, viis või kuus aastat tagasi, kui veel olid need vanad kategooriad, ma sain kõrgtaseme kätte. Muidugi, teen palju vigu lõppudes, aga tol ajal haiglas me panime rahad kokku, võtsime hea õpetaja ja tegelesime terve aasta jooksul eesti keelega. Eksamil mind vintsutati, kuid sinna tuli minuga meie juhataja, eestlanna, ta karjus hirmsatsi nende peale puhtas eesti keeles: «Kes mul teeb põnnidele süste?! Teate?! Mitte, mitte keegi!!!». Siis anti mulle tunnistus. Noh, keeletaseme süsteemi on muudetud. Meid kutsuti kokku ja teatati, et on vaja jälle eksamile minna… 

- Oodake, teangi, et poleks vaja… 

- Vaat, ma mõtlesin samamoodi ja ei läinud. Aga haiglasse tuldi taas, võeti nimekirjad, neil oli vist plaan, tehti siin kiirtestid ja saadeti mind eksamile… 

- Teil on küllap raske?

- Teate, inimesed on erinevad. Mu mees, ta õpib keeli õhust, ta tuli noore lektorina siia ning teisel loengul ütles tudengitele «Tere, kuidas kusi käib?», kõik kukkusid naerma, no mis teha, õppis ära, filoloog… Aga mina… ma olin sõjahospitali tüdruk… 

- Ahh soo, te pidite tihti kolima?

- Ei, see tähendab, et meil oli väike suletud ring, ühtegi võõrast, ühtegi eesti sõna. Loomulikult, ma käisin koolis, aga ümber olid kõik omad, sõjameedikud ja ohvitserid. Ei olnud keelepraktikat. Ma isegi ei teadnud, kuidas tervitada. Hiljem, ma tulin sõbranna juurde, ta töötas sotsiaalteenistustes ning palusin teda: «Võta mind poole kohaga kuhugi eestlaste juurde, kus ei räägita vene keelt ning kaastundest ei minda vene keelele üle». Jumal, minu neli mutti! Iga kord, enne kui helistasin neile, ma kordasin paberilt lauseid: «Tere, mina olen teie hoidja». Nii et samm-sammult nendega hakkasingi rääkima. 

Rääkides kõike seda, medõde tegutses automaatselt nõela, katseklaasi, vati ja piiritusega.

- Noh, kõik, tehtud.

- Tänan. Soovin Teile edu! Olen kindel, Teil saab kõik korda!
Читать далее

Elu ja surma küsimus

Mõnikord ajalehte lugedes ma mõtlen, et mõned inimesed — väljendun viisakalt — on kummalised. Vaat tänagi, ühes reportaažis räägiti kahest üliõpilasest Venemaalt, kes olid Narva kolledžisse õppima asunud.

Sel ajal Narva tuli ka Eesti president Kersti Kaljulajd. Nähes teda, need noored hakkasid hirmsasti nutma: «Tahaksime presidendiga kohtuda, meil on üks ülioluline küsimus…». Muidugi, proua president tuli nende juurde, aga mis küsimuse nad esitasidki? — Trummid mürtsuvad: «Millest alustada eesti keele õppimist?» — Tõesti elu ja surma küsimus! On hoopis presidendi kompetentsuses!

Читать далее

Uuesti Rakveres

Sõber kutsus mind tema kontserdile Rakvere Kolmainu kirikusse. «Miks mitte?», mõtlesin, «juba ammu ma pole vokaalset barokkrepertuaari kuulanud!». Poolteist tundi Tallinnast ja olen kohal. Samm-sammult linn muutub paremaks — põlenud puust maja Pikal tänaval ning ise Pikk tänav renoveeritakse, hotellide, spaade ja kohvikute number suureneb, aga linn tundub mulle iga kord üha väiksemana. Ei ole muutunud ainult ordulinnus ja kirik.

Kell üksteist avasid kesklinna kohvikud oma uksed, ma jõin oma kaputšiinot ja ruttumatul sammul läksin kirikusse. See kogudus on ilmselgelt vaene — seintelt variseb krohvi. Linn oli tühi, kaupluse ees istusid kaks vana meest ja üks nende eakaaslanna, laupäeva hommikul nad olid juba purjus… Kiriku lähedal nägin ma teda, kes kutsus mind sinna: ta jutustas midagi turistidele ja see üllatas mind, sest kümne minuti pärast ta peab kirikus laulma. Hmm, kas tööd on nii vähe, et hea laulja tegeleb veel ekskursioonidega?

Aga OK, ma võtsin kirikus istet, kontserdikülastajad istusid ka, organist ja laulja läksid trepist üles ning muusika hakkas kõlama. Mida öelda? Kõik see meenutas mulle kodust kontserti aadliku mõisas — esitajad andsid endast parima, nad püüdsid kõigest hingest. Selles kontekstis ja nende vanemate jaoks, kes tulid siia, see oli väga hea kontsert — nad võtsid kaasas lilled ja mõnusad kingitused muusikutele, nad olid uhked, et nende koguduses on sellised artistid, keda nad kallistasid ja tänasid… Aga mina otsustasin korraks unustada, et kusagil on olemas YouTube ja maailma staarid, ning plaksutasin koos kõigiga olles tänulik sõbrale, kes mulle niisuguse toreda hommikupooliku kinkis.
Читать далее

Lihtne belgia fotograaf

Tänapäeval on elu fantastiline! On nii palju kättesaadavaid võimalusi, millest ei osanudki varem unistada! Näiteks, kooliõpilasena Mariupolis ma jahtisin heliplaate, tudengina Donetskis ma hirmsasti kurvastasin, kui lasin orelikontserti läbi… Ma isegi suutsin välja kannatada, kui organist mängis halvasti, mis teha, see juhtub, järgmine kontsert tuleb kuu või poole aasta pärast! Ükskõik käik kinno või filharmooniasse oli meeldejääv, sest see toimus harva.

Nüüd meil on Youtube — ei ole veel vaja plaate koguda, faile muusikaga ja filmidega alla laadida — kõik on saadaval. Kuula ja vaata, mida tahad. Täna ma võin tutvuda kõigi Bachi teostega erinevates interpretatsioonides, peeaegu igasugustel pillidel. Ma saan aru, et mul pole vaja N. kirikusse minna, kui mulle ei meeldi, kuidas seal mängitakse — parem koju jääda, et kuulata parimat mängijat.

Aga progressil on veel üks kulg. Vanasti klaver oli rikkus, orel maksis üleüldse arutut varandust ja mängida sellel suutsid ainult valitud. Nüüd hea klaver ja suur orel ka maksab palju, aga kes tahab, ikkagi saab neid osta, harjutada ja oma mänguoskust tutvustada. Muideks N. kirikust… ühel õhtul ma seisin seal kuulates hästi tuttavat fuugat ja meenutades ühte salvestust Youtube'is mõtlesin: see on just niisugune juhtum, kui lihtne belgia fotograaf esitab lugu paremini professionaalsest kirikuorganistist.

https://www.youtube.com/channel/UCRLsW2GWGU3VywbJNcGezlQ

Читать далее

Tühisuste tühisus

«Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti» (Koguja, 1 : 4)

Armastan muuseumeid väga, eriti kõike neid vanu kive, keraamilisi kilde ja luid — nad räägivad minuga. Mõnikord ma kardan, kardan seda tohutut aega, mis silma ette ilmub: mulle tundub, et ma seisan järsu kalju serval, ees on lõputu ookean ja tugev tuul puhub näkku mind märkamata.

Mis on meie mälu, meie ajalugu ja tsivilisatsioon? Me õpime keelt, milles räägitakse viimased 50 aastat. Puškin (venekeelsete kõnelejate jaoks) tundub olevat veel ilus, aga juba natuke arusaamatu (kolm sajandit on möödunud. Lomonossovit ja Trediakovskit (400 aastat tagasi) on väga raske lugeda. Igori sõjaretke loost (900) pole peaaegu võimalik aru saada ilma ettevalmistuseta. Homerose kangelased (3000 aastat tagasi) elavad meie mälus, aga ainult tõlgete kaudu. Mis oli enne? Ainult vanad kivid, kildid ja luud — 5 tuhat aastat tagasi tekkisid slaavlaaste hõimud, 7 tuhat aastat tagasi käisid kiviaja inimesed Musta ja Aasovi mere ääres, 14 aastatuhandel olid esimesed ürghõimud Ameerikasse jõudnud…

Ääretud kaugused, mõõtmatu aeg ja väike inimene lõputu ookeani ääres, kus «päike tõuseb ja päike loojub ning kõik kordub taas...»
Читать далее

Naiivsus

Täna FB rühma «Ukrainlased Eestis» ilmus teade (tõlgitud eesti keelde): «Firma Ukrainas pakub tööd nendele, kes valdab eesti keelt vähemalt keskmisel tasemel. Teie töökohustused on aktsepteerida ostu-müügi tehinguid meie internetipoes ja suhelda potentsiaalsete eestikeelsete ostajatega. Tööpäev kestab 8 tundi. Pakume head palka — 300 eurot kuus».

Mis asja?! — mõtlesime — See on nali?! 300 eurot kuus ja 8 tunni eest päevas?! Kojamees ilma eesti keele oskuseta saab rohkem! Kuna firma on Ukrainas, see tähendab, et maksud siin peab maksma ise töötaja! Muidugi selle HR teate me eemaldasime rühmast väga kiiresti, aga noh, inimesed on nii naiivsed, et isegi ei näinud, missugune on siin minimaalne ja keskmine palk kvalifitseeritud töö eest ning kuidas reguleeritakse makse!
Читать далее