Krimmitatari keel

Ma kaeban tihti, et ukraina keele oskusega on häda, vähemalt suurtes linnades. Aga siis mul tuli meelde, et meil, Ukrainas, on rahvus, kelle situatsiooni võib julgesti nimetada «katastroofiliseks». Need on krimmitatarlased või kõrõmlõlar.

Kui inimesi, kes oskavad ukraina keelt, on umbes 45 mln, krimmitatarlasi on erinevate hinnangute järgi 500 tuhat kuni 2 mln (mitte ainult Ukrainas, vaid ka Türgis ja Uzbekistanis). Nad olid deporteetitud Krimmist Teise maailmasõja ajal (meil on lavastatud sellest perioodist väga traagiline film «Haitarma») ja nüüd nad kaotasid taas oma kodumaa — okupeeritud Krimmis toimuvad etnilised puhastused. See rahvus on poliitiliselt tähtis Ukraina jaoks, sest nad on meie kodanikud, nad toetavad Ukraina iseseisvust ja neil on oma rahvuse enesemääramise õigus (neil pole oma riiki). Kahjuks, on internetis olemas ainus krimmitatari keele õpik (0—A2) vene keeles. Raamatupoodides pole seda õpikut ega teisi krimmitatarikeelseid raamatuid üldse! Ukraina koolides ei õpitata meie naabrite keelt ka! Kui ma selle peale mõtlesin (kell oli kaks öösel), mul oli hirmus häbi, ma ei saanud magada.

Ideaalses Ukraina riigis peaks olema Kanada mudel: igas koolis on krimmitatari keele kursus, iga poliitik ja ametnik peab kõnet alguses ukraina, siis krimmitatari keeles (nagu Kanadas — alguses inglise, siis prantsuse keeles). Aga ma olen pessimist selles suhtes. See peaks olema nii, kuid seda pole ja ei tule.