Küborgid

Ma tahaksin jutustada mängufilmist “Küborgid: kangelased ei sure”, lavastatud 2017. aastal Ukrainas. Sel aastal me korraldasime sõpradega selle vaatamise Sõpruse kinos Tallinnas. Filmirežissöör Ahtem Seiitablaev on kuulus näitleja ja kultuuritegelane, kes on pärit Krimmist.

Filmi sisu on väga lihtne: ukraina sõjameeste rühm kaitseb Donetski Lennujaama peaaegu purustatud hoonet 2014. aastal vene vägede eest. Filmis on vähe tegevust, aga palju arutelusid “kes me oleme?”, “miks me jääme siia?”, “mis tähendab ukrainlane olla?”. Ekraanil on nii palju ukrainlastele tuntud teemasid ning meie jaoks see on vaimustav, aga välismaalastele tundub igav.

Miks “Küborgid”? Lennujaama kaitse jätkus 242 päeva, kusjuures vaenlane ründas tankidega ja raketisüsteemidega. Vene väed ei saanud väga kaua lennujaama enda kätte võtta ning nad hakkasid kaitsjaid küborgideks nimetama, justkui nad polekski inimesed, vaid surematud masinad. Kogu süžee käsitleb rahvaidentiteeti surmavaenlasega võideldes. Tundub, et see mängufilm on dokumentaalne, sest kõik selle tegelased ja sündmused on tegelikult aset leidnud ning need inimesed olid filmikonsultandid.

Üldjoontes, “Küborgid” on väga põnev ja vaimustav film minu põlvkonna jaoks. Kahjuks, tundub olevat, et aastate möödudes, kui inimesed unustavad detailid (nagu välismaalased, kes neid ei tea), see film muutub igavaks.