Filossofiline mõtisklus

Reis tagasi oli pikk. Kiievi raudteejaamas ostsin moodsa raamatu «Sapiens: a brief history of humankind» ning aeg möödus rongis kiiresti. Ühes peatükis autor, ajaloo doktor Yuval Noah Harari, kirjutab, et lahendamatud vastuolud on iga kultuuri alus: «selleks, et mõista teie naabrit, kes käib tänavanurgal mošees, ärge otsige alusväärtusi Koraanis, vaid otsige islami kultuuris neid sätteid, kus reeglid põrkuvad kokku». Doktor Harari toob näite keskaegsest Euroopast: hommikuti rüütlid käisid kirikutes ja kuulasid jutlust, et rikkus on saatana ahvatlus ning on vaja vägivalda vältida; õhtuti nad käisid oma süserääni palees ja nautisid laule, milles ülistati lahinguid ja rikaste vürstide võimsust. Samamoodi modernse elu vastuolu on vastuolu vabaduse ja võrdsuse vahel.

Selles kontekstis küsisin ma endalt: mis on lahendamatu vastuolu Ukraina ja Eesti kultuurides? (loomulikult, eraldi) — See on raske küsimus, sest Eesti elu tunnen ma ikka veel halvasti, kuid Ukraina elu — liigagi hästi. Aga ikkagi proovin aru saada. Tasub öelda, et neid mõtteid pole vaja tõsiselt võtta.

«Meie inimesed tahavad kahte asja: et riigis poleks korruptsiooni ja et vader saaks muret lahendada». Niisiis, lahendamatu Ukraina kultuuri vastuolu on soov reeglite järgi mängida ja iseendale erandi teha.

Eesti elu kohta mul ei ole niisugust ilmekat näidet, ainult mõned tähelepanekud. Pikett Ukraina toetuseks on korraldatud eestlaste algatusel. Kas seda märgatakse Ukraina kogukonnas Eestis ja ühiskonnas Ukrainas? Vastus on kõikuv: jah ja ei. Ühest küljest seal teatakse sellest, teisest küljest peaaegu mitte midagi ei võeta ette — eestlased toetavad ukrainlasi viis aastat, ukrainlased seda üldse ei vaja (mul on häbi). Mulle see meenutab situatsioone koolis, kui poiss tahab tüdrukuga suhelda, aga kardab seda öelda, kuid kannab tüdruku portfelli või kisub tüdrukut patsist. Niisiis, lahendamatu Eesti vastuolu on soov kellegagi sõbrustada, seltsida, kaubelda ning liiga tagasihoidlik olla.

Siin ma panin silmad kinni ja jäin magama.