Mariupol

Mariupol on suur linn (ta kuulub Ukraina kõige suuremate linnade esikümnesse), mis asub Aasovi mere ääres. Siin on sadam, kaks tohutut metallurgia tehast, masinatehas ja teised ettevõtted. Meil oli lennujaam, kust ma lapsepõlves lendasin tädi juurde Lvivisse, aga aastast 2014 see on suletud sõjaolukorra tõttu.

Ma mõtlen tihti, et Mariupol ja Tallinn on sarnased: nad asuvad mere ääres ja see maa on Maarjamaa. Ilm on pehme (muide, suvi Mariupolis on väga kuum võrreldes Tallinnaga), Mariupolis elab 444500 inimest, Tallinnas 430800. Mariupoli elanukud on ettevõtlikud ja julged. Siin on palju erinevaid rahvaid: kreeklased (nad asutasid linna), ukrainlased, venelased, sakslased, juudid, tatarlased ja paljud teised rahvused. Muidugi, meil pole nii pikka ajalugu — ainult 240 aastat (1778).

Kahjuks, Mariupol on praegu hirmus ebamugav linn: halvad teed, vana ja täis inimesi ühistransport, ohtlik ökoloogia, mustad majad, pikad järjekorrad, aeglane mobiiliinternetiühendus (kui täpne olla — seda ei olegi), kauplustes ei saa kaardiga maksta ning on vaja pangaautomaadi juurde minna… Iga tegu (näiteks maksuametilt mingi dokument saada või meditsiinilist analüüsi teha) vajab tervet päeva. Kõik on nii halvasti planeeritud ja korraldatud, et on üllatav, kuidas siin on võimalik elada?!

Elanikud kannavad tumedaid (siniseid või musti) odavaid riideid, neil on heledad ja väsinud näod ning kerekad, mittesportlikud kehad. Hommikuti lähevad nad tehastesse, õhtuti koju, nad joovad palju õlut, söövad palju leiba ja odavat vorsti… Inimesi tulvil bussid tunduvad olevat täis negatiivset ja agressiivset energiat. Seetõttu, ainult maandudes Tallinna lennujaama ja sealt väljudes tunnen, et on võimalik vabalt hingata ja lõõgastuda.