Kiired märkmeid Brüsselist

Brüssel on nagu Kiiev: üheksateistkümne sajandi arhitektuur, aga lohakad hooned, õitsevad kastanid, aga palju mustust, prahti isegi hommikuti, aga kuld ja pompoossus. Hinnad samad nagu Tallinnas, näiteks õhtusöök kahele restoranis maksab kolmekümnest kuni viiekümne euroni.

Erinevalt Kiievist siin on tohutult palju immigrante Aafrikast, Aasiast, Balkanimaadest, Ida-Euroopast jne (neid on nii palju, et isegi valimiste plakatitel on araabia nimed). Belgia oli koloniaalne kuningriik ning nüüd nagu Prantsusmaagi maksab oma vanu võlgu tagasi.

Muide, ühel õhtul olles kohalikus ühiskondlikus pagulasabi keskuses vaatasin videofilmi, mis oli loodud pagulaste poolt, et aidata neid integratsiooni küsimustes ning nad laulsid oma laulu, kus olid väga sümptomaatilised sõnad: «I am a new European»…

Sõber ütles, et Brüsselis on nüüd mošeid rohkem, kui kristlikke kirikuid. See ei ole halb ega hea — pagulaste hulgas on palju kõrgharidusega inimesi, kes on töökad ja püüavad integreeruda. Kahjuks, sellel teel nad kohtavad rohkem raskusi võrreldes inimestega, kes ei pidanud sõja eest põgenema. Seoses sellega tahaksin ma kirjeldada ühe tuttava lugu.

M., mees, 35, on sündinud Damaskuses väga heas ja lugupeetud peres, lõpetas Jordani ülikooli biotehnoloogia erialal ning töötas direktorina mõnedes rahvusvahelistes firmades. Kui Süürias algas sõda, M. sattus Rootsi. Esialu töötas ta Stockholmis üliõpilaste tennise instruktorina. Aeg möödus, ta õppis rootsi keele ära lisaks inglise keelele, asutas Rootsis MTÜ, et aidata teisi süüria pagulasi. Praegu M. ja tema organisatsioon said «Global Forum of Refugees and Migrants» liikmeteks ning tegelevad sellega, et kergemini ja kiiremini teostada integratsiooni protsessi pagulaste ja migrantide seas.

Tundub, et Eestis on parem integratsiooni süsteem kui muudes Euroopa liidu riikides. Eestis on ka vähem struktuurilisi probleeme pagulaste suhtes (osaliselt see oleneb sellest, et Eestis on immigrante vähem). Näiteks, pagulased võivad hariduse saada nagu teisedki elanikud (Itaalias ja Šveitsis seda ei ole — on suuremad õppemaksud, kuid kellelgi ei ole isegi riigi kodakondsust). Loomulikult pagulastel Eestis on ka palju probleeme — keel, üksindus, töö otsimine jne.

S., naine, 36, lõpetas ühe Süürias ülikooli, valdab araabia ja inglise keelt. Ta põgenes nagu M. Damaskusest. Pärast hirmuäratavat pagulaste laagrit Morias, mis on Kreekas, ta suunati Eestisse. Siin ta ühines ühe MTÜ-ga ja hakkas tööle vabatahtlikuna, et olla koos samade inimestega Aafrikast ja Aasiast. Ta organiseerib üritusi pagulaste jaoks, teeb nendega Süüria toitu, tahab kokku viia araabia ja eesti naisi, et õpetada ja õppida teineteise keelt.

Vaatamata sellele, et kõik need mehed ja naised elavad rasket elu, nad mitte ainult ületavad oma raskusi, vaid ka püüavad teisi aidata.