Ajalooring

Vanasti, nagu eelistavad armeenia ajalookirjutajad rõhutada, see rahvas elas ja domineeris Kaukaasiast kuni Vahemereni, territooriumidel, mis praegu kuuluvad mitte ainult Armeeniale, vaid ka Iraanile, Türgile ja Süüriale. Ajapikku armeenlased kaotasid poliitilise võimu, aga inimesed, loomulikult, elasid seal edasi. Kui algas sõda, nad põgenesid, ehitasid oma majad teistele maadele… Kõik nii nagu alati.

Jerevani kohvikutes ettekandjate hulgas on palju mehi ja naisi, kes vabalt valdavad armeenia ja inglise keelt, aga üldse ei räägi vene keelt — veel kaks aastat tagasi see oli uskumatu, kuid nüüd siia maapakku tulid Armeenia pagulased Aleppost.

Minu tööreis sai läbi ja mul oli aega, et muuseumides käia ning ma otsustasin Armeenia genotsiidi muuseumi külastada. Muidugi, need muljed ei olnud mõnusad ega põnevad — see oli hirmus kuritegu, kui 75% armeenia rahvast oli halastamatult tapetud XX. sajandi alguses. Kõik need pildid ja dokumendid panid nutma: «nad surid sada surma», kirjutas hiljem üks nende sündmuste tunnistaja. Euroopa, täpselt nagu tänagi, avaldas sügavat kaastunnet, kuid tavalised inimesed püüdsid midagi heaks teha, et seda õudust leevendada. Selle muuseumi ühes saalis nägin ma ootamatult eesti nime — õde Hedvig Anna Büll Haapsalust oli misjonär, kes päästis tol ajal tuhandeid armeenia orbe ja Armeenia riik ning rahvas peab tema tegu meeles.

Emme Büll, nagu teda kutsuti, tegi head — ja see on väga huvitav — ka Aleppos. Niisiis, tundub, et ajalooring sulgub siin: Süürias XX. sajandi alguses sõjategevus ja genotsiid tekitasid modernse Armeenia riigi, kus nüüd Armeenias leidsid varjupaiga pagulased Süüriast, aga euroopa, eriti eesti, elanikud nii vanastigi ja ka praegu aitavad neid, kes selle sõja eest põgenevad.