Väike perelugu

Minu vanaema oli perenaine. See tähendab, et ta ei käinud tööl, täpsemalt tema töö oli kodus. Vanaisa töötas metallurgilisel tehasel ja tõi koju palka. Muidugi, kui ma olin sündinud nad olid juba pensionil, aga nende pererollid olid sarnased: Vera Danilovna tegi süüa, pesi nõusid, käis poes, lülitas pesumasinat sisse, õmbles, aga Ivan Prokofjevič sai pensioni, töötas aias, parandas kõike oma kätega, müüs oma õunu, viinamarju, pähkleid ja aprikoose turul.

Vanaema luges raamatuid (neid oli palju), vanaisa — ajalehti. Isegi nüüd minu Mariupoli kodus on suur nende klaasidega raamaturiiul. Vanaema kogu aeg kurtis, et tal polnud võimalust kooli lõpetada ning kirjutas ainult suurte trükitähtedega, kirjutas nagu kuulis, ilma komade ja ortograafiata. Istudes diivani peal luges ta mõnda raamatut vaevaliselt, huuli liigutades.

Vanaema jutustas mulle, et ta, Uurali taga sünnitud, tuli kahekümneaastasena mehega Ukrainasse, kui Mariupolis oli industrialisatsioon alanud, enne Teisest maailmasõda. Loomulikult nad ei saanud ukraina keelest absoluutselt aru. Aeg möödus ja ukraina sõnad nendele helistasid. Teist keelt nad ei osanud. Ma ei tea, kas nad tahtsid? Arvan, ei. Aga nad tegid kõik, et lapsed ja lapselapsed mitte ainult kooli lõpetaksid, vaid ülikoole ka.