Keelest jälle!

Millest veel saab kirjutada õhtul, kui mitte keelest? Tulin järeldusele, et kaks keeleõppe seisukohta ekspaatide elus.

Esimene, nimetagem seda ratsionaalseks. Hea spetsialist töötab erinevates maades, aga kõiki keeli ei ole võimalik ära õppida, sest iga keel vajab õppeks palju aega. Seetõttu spetsialist peab ainult inglise keelt kihvima ja welcome — tema on kõikjal teretulnud.

Teine, mida ma nimetaksin moraalseks. Kui igaüks, kes elab antud maal, siis ta peab kohalikust elanikkonnast aru saama. See on raske, olen nõus. Aga see on väga humanistlik.

Muidugi, kui ma tulen ainult nädalaks Tadžikistani, ma õpin pähe ainult «Salom aleikum», «Rahmat» ja «Salomat bošed». Pärast reisi hakkan ma oma tadžiki sõpru sünnipäeva puhul õnnitlema nende keeles «Zodruz muborak». See on tavaline viisakus. Kui ma, näiteks, jääksin sinna kauemaks, siis pole midagi parata — keel ootab.

Ei tea, võib olla ma, lihtsalt, armastan keeli? Tadžikistani ka, kuid seal on liiga palav minu jaoks.