Homo proponit, sed deus disponit

Viimasel ajal kirjutan ma palju keele õppimisest ja see on loomulik, kui sa õpid keelt, siis volens-nolens peegeldad seda teemat.

Ühes populaarses raamatus polüglottidest autor, olles ise polüglott, mainis kurioosset episoodi: ta tuli samasuguse isepärase inimese juurde külla ja tõdes, et kirjutuslaua peal oleks saanud keeleväljakaevamisi teha — õppematerjalid lebasid kultuurikihtidena laual. Sellega seoses meenutasin ma oma riiulit üliõpilaste ühiselamus: paksud sõnaraamatud (punane — ladina, roheline — kreeka, hall — poola, must — saksa, pruun — bulgaaria), õpikud, luulekogud ja üks vihik, mis ootas tõlkimist kohalike anarhistide jaoks…

Ladina keel oli esimene ja minu kõige õrnem armastus, ladina tegusõnad lipikutel käisid minuga kaasas loengutes ja olid õpitud vahetundides. Liviuse tegelased mitte ainult ei pidanud kõnet Palatinose küngaste peal, vaid läksid ka üles ühika katuse peale, nägid Donetski terrikoonikuid, jalutasid pargis teise ja kolmanda tehisjärve ümber, jälgisid keemilist reaktsiooni gaasimõõteseadmetes, Catilina püüdis ülikooli raamatukogus Albertusest ja Hildegardist aru saada.

Aasta möödus, grupikaaslane võttis tundi poola keele õpiku kaasa. Miks ma tahtsin samuti just seda õpikut, ma enam ei mäleta. Ma ostsin ja läksin õpikuga ülemuse juurde, ta selgitas, kuidas seda loetakse, üllatus, et mäletab lasteluuletusi “Nie pieprz, Pietrze, piepszem wiepsza”… ja siis see algas. Ma ajasin taga poolakeelseid kriminulle küsides neid keemia osakonna töötajatelt. Ma nautisin lugedes poola kohukeste silte, olin kirjavahetuses eakaaslasega Rzeszòwist, õppisin Tuwimi ja Szymborska luuletusi pähe, ei saanud lugemissaalis naeru tagasi hoida lugedes Chmielewska jutte, kirjutasin lauseid sinisesse märkmikku ning õppisin neid elektrirongides Mariupolist Donetskisse sõites.

Tookord toanaaber võttis raamatukogust ühe väikese vana-kreeka keele õpiku. See oli natuke imelik: autor kirjutas palju ajaloolisest foneetikast, aga väga vähe keelest enesest. Seevastu siin olid ilusad tähed! Need olid kirjutatud vatmanile ja me riputasime need seina peale meie voodi vastas ning igal hommikul vaatasime neid. Esteetiline tunne oli rahuldatud, kuid harjutada neid tähti oli raske. Ma püüdsin isegi neid sõnu õppida ladina transkriptsioonis, aga see nägi väga kentsakas välja ning ei inspireerinud üldse. Seetõttu ma pöördusin tagasi alfa ja omega juurde. Revolutsioonieelsete gümnaasiumi õpikutega ei ole võimalik tegeleda — need ei ole õpikud, vaid igavad paksud käsiraamatud paragrahvide ja punktidega, tabelitega eranditest jne. Kui ma nägin, juhuslikult, väikeses raamatupoes Universytetska tänaval Slaviatinskajat, hüppasin rõõmust: riiulil oli minu oma, võib olla, üks parimatest vana kreeka õpik. Elektrirongid, märkmikud, pliiatsid, rand — abikaasa ujub, mina studeerin aoristi… Erinevalt ladina ja poola keelest kreeka kõnet ma ei õppinud — loen, saan aru, lihtsalt käänan nimisõnu ja pööran tegusõnu. Praegu ma ütleksin, et see on А1 tase. Aga mul on peas Homerose, Hesiodose tegelased, Platoni dialoogid ning palju kreeka epigramme.

Ei taha peatuda teistes intriigikestes. Need olid armsad. Pöördun ikkagi raamatu juurde tagasi, millest alustasin — Leningradi polügloti meenutused. Ühes peatükis ta kirjutab, et kuidas ta koos sõbraga uurib, kas tasub eesti keelt (sel ajal eksisteeris veel NSVL ja eesti keel oli ühe väikese liiduvabariigi keel) õppida. Mina arvasin tollal: väga imelikud mehed!? Rohkem kui kakskümmend aastat möödus. Minu hommik algab selle maa sõnadest, siis järgneb raadio, töölaua peal saab keeleväljakaevamisi teha. Kontoris arvatakse, et see on väike hullus. Ma proovin eesti raamatuid lugeda, naudin lugedes kohukeste silte ning rõõmustan, kui Istanbulis seda kõnet kuulen. Kalevipoeg ikka veel unes ei käi, aga kratt on juba kööki tekkinud — praeb pannkooke…

Misjaoks see kõik? Tööleping lõpeb järgmisel aastal — Ars artis gratia