Väike Peeter

Üleeile sõber kutsus mind bussireisile Pilistveresse. Pühapäeva hommikul, kell üheksa tulin ma Raamatukogu juurde Tõnismäel, Kaarli kiriku kõrval. Seal juba seisid vanad mehed oodates meie bussi. Kaks tundi ja olime kohal. Vihma sadas, oli külm. Tseremoonia algas. Inimesed pidasid kõnesid, aga mina uurisin kive.

Väikeses Pilistvere külas, Eestimaa südames, on olemas vana (umbes kaheksasada aastat) kirik. Kiriku lähedal on kalmistu, aga kaugemal asub rist ja kividest kantud mägi. Kivide peal on nimed, kohad ja aastad: Liisa 1957 Sibir, Heino 1941 Vorkuta… Kõik need kivid on erinevad: suured, väikesed, poleeritud ja koredad, graveeringuga või kraabitud tähtedega — inimesed tõid need sinna ja ladusid mäena, igaüks oma valu. Kive on tuhandeid… Niisiis, ühe väikese ümara kivi peal oli kirjutatud „Väike Peeter“. Nõukogude võim võitles isegi laste vastu…