Tavaline päev enne eksamit

Tõustes üles ning järjekordselt lubades endale, et täna midagi kirjutan eesti keeles, püüan seda teha.

Niisiis, tund on läbi ja ma lähen kööki, lülitan kohvimasina, teen kohvi ja kama, pesen nõud ja end, panen riided selga ning kõrvaklapid pähe ja lähen jalgsi tööle. Seda viis minutit, minnes tööle, ma kuulan eesti raadiot – saan vähe aru, rohkem eraldi sõnu, aga ma tahaksin loota, et see on kasulik.

Kontoris lülitan arvuti sisse, loen e-kirju ning vastan, allkirjastan dokumente, otsin informatsiooni internetist, diskuteerin ja nõutlen kolleegidega oma projekti arengu üle. Natuke igav toiming ja seetõttu kell kaksteist me läheme kohvikusse lõunat sööma.

Mul on oma väike kabinet, teised töökaaslased istuvad eraldi suuremas toas, nii et ma saan mõnikord töö asemel tegeleda teiste asjadega, näiteks eesti kirjandust lugeda, kirjutada või FB-s sõpradega suhelda. See on inimlik.
Õhtul, olles kodus, pärast õhtusööki, võtan ma padjad, õpikuid, pliiatsid, oma iPhone, panen need diivani peale ning kõrvaklapid pähe ja hakkan õppima.

Issand, iga päev õppimine! Ma mäletan, koolis igal pool olid sildid Lenini sõnadega „Õppida, õppida ja veel kord õppida!“. Kui kolisin siia, ma lootsin, et mul on aeg õhtuti minu armsa ladina keelega tegeleda! Ahha! Kohe! Homo proponit, sed deus disponit. Cum satur venter, non studet libenter – pärast sööki tahaks magada, siis aga kohv, võileib ja voodisse.