Adaptatsioon

Minu elu Eestis möödus etappidena ja need olid erinevad võrreldes sellega, mis fantastilistes raamatutes kirjeldatud. Seal, näiteks Assimovi “Foundation”, kui keegi tuleb võõrale planeedile ning ta peab uut elu ja uusi kombeid omaks võtma, ta teeb seda ruttu, seejärel ta valdab juba kohalikku keelt. Siin, see ei olnud nii kerge.

Esimesed kaks kuud Eestis kartsin ma kõike. Iga kord, kui mul oli vaja kohvikusse või poodi minna, ma sattusin paanikasse: ma ei saanud aru, mis on siltidel, pole üldse minu emakeelega sarnaseid sõnu. Muidugi, ma teadsin, et ma võin vene keeles küsida, aga ma tundsin Eesti ajalugu ka — see oli okupantide keel ning mul oli häbi seda kasutada.

Edasi oli integratsiooni programm. Kolme õppetunni järel õues ja poodides reklaamid ja sildid hakkasid minuga rääkima. Hurraa!!! Aga ikkagi inimeste kõne oli liiga kiire, nendel oli liiga palju sõnu. Hm, mõtlesin, on vaja veel õppida. Kaks kuud, neli tundi päevas — me kiirustasime, et eksamile jõuda.

A2 eksam sooritatud. Kas ma saan praegu sõpradest aru? Kahjuks, ei. Jälle lahingusse! Aga miks ma ei saa kursusel õpetajast aru?!? Miks ma tunnen end nagu idioot igas tunnis? Õnneks, mul on mobiilirakendus, et sõnu ja fraase treneerida. Edasi lihtsamalt — mul on sõnad peas ja nüüd pean ma harjutama, et neid kasutada. Tekstid, tekstid ja taas tekstid! Väiksed ja suured. Töötan… Ei ole juba hirmu, ainult ebamugavus. Ei ole tragöödiat, kui ma ei saa müüjast aru, ma võin veel kord küsida. Töötan. Eksam ootab.