Tempus fugit

Praegu ma loen eesti raamatuid väga aeglaselt. Mul on vaja peaaegu iga sõna sõnastikust otsida. Muidugi, see väsitab. Ma mäletan, et kunagi mu lemmikõppejõud, mu armas professor, kannustas mind mingisugust artiklit inglise keeles lugeda ning see oli väga raske ülesanne, sest koolis ma õppisin prantsuse keelt, kuid aspirantuuris seda vaja ei läinud. Oli raske, aga nüüd isegi inglise klassikaline kirjandus paistab lihtsana. Hetkel, kui see mulle meelde tuli, sain inspiratsiooni ja nendel sekunditel ma tõdesin, kui ammu see oli — kakskümmend aastat tagasi! Kas ma olen valmis nii kaua ootama, et vabalt Kalevipoega lugeda?