Riigipüha

Täna on Ukraina iseseisvuse päev. Mõned ajaloolased kirjutavad, et Ukraina on kakskümmend seitse aastat vana, mõned, et oleme rohkem kui tuhat aastat vanad. Aga ma arvan, et tõeline iseseisvus sündis Ukrainas neli aastat tagasi, kui vene väed sisse tulid ja kahest miljonist inimesest said sõjapagulased. Meie Krõm ja Donbass on okkupeeritud.

Nendel suvepäevadel aastal 2014 ukrainlased nägid, et nende keel, kombed ja maa on väärt kaitset. Inimesed võtsid riidekappidest vanavanemate rahvariided (võšõvankad), meeletasid ukraina keelt, sõjavägi loodi nullist. See on uskumatu – riik ja ühiskond oli sündinud!

Isegi välismaal olles mäletame, kes me oleme. Meie võšõvanka on meiega miinimum kaks korda aastas – me kanname seda võšõvanka päeval mais ja iseseisvuspäeval augustis.

Täna ma kannan seda pidulikku riietust ning minu kolleegid Ukrainast ka. Me läheme lõunatama nagu alati ja ettekandja kohvikus küsib, et mis püha on täna ja mina vastan, et Ukraina iseseisvuspäev.
’’Aga mis seob teid ja Ukrainat?’’ – küsib ta jälle. ’’Me oleme pärit sealt’’, vastan ma, ’’ja see on meie isamaa, õnn ja rõõm.’’