Raamaturiiul

Kui ma õppisin lugema, siis ma hakkasin aplalt lugema: koolis ööd ja päevad läbi, ma lugesin kõike, mis kätte juhtus: Chestertonist kuni «Pedagoogilise poeemini» ning keemia õpikuni. Meil oli, pealegi, suur koduraamatukogu.

Pärast, juba ülikoolis, ma muutusin laisaks ning väsisin ruttu — üks peatükk ja juba magan.

Harjumus raamatuid ostma jäi. Elades kaks aastat Tallinnas, mul pole kohta riiulil, kuhu mahutada uued raamatud, sest kõik mu eelmises elus ostetud raamatud jäid Mariupolisse. Nüüd muretsen ma raamatuid, mis ei ole nii keerulise sisuga: belletristika väsitab vähem kui näiteks Uurali rahvade etnograafia.