Presidendi mõtted

Űleeile lugesin ma Postimehest Eesti Presidendi intervjuud, mida ta Narvas andis. Kahjuks, eestikeelset originaali mul ei ole (ei tohi tasuta seda ajalehte internetis lugeda), nii et ma pean tsiteerima peast ja vene teksti.

Ta ütles kahte asja, millele pöörasin oma tähelepanu.

Esimene: Narva kodanikud saaksid omavahel meelelahutuseks eesti keelt rääkida.

Minu arvates see oli natuke naljakas — kasutada võõrast keelt on raske. Ma ei arva, et keegi hakkab seda tegema meelelahustuseks. See on töö, mis vajab suurt motivatsiooni. Kahjuks, ma nägin seda Ukrainas Donbassis: kuid Ukraina ja Vene keeled on sugulaskeeled ja sarnased, mitte keegi ei kasuta neid meelelahutuseks. Muidugi, ma võin eksida.

Teine positiivne mõte: B1 tase on piisav, et uudiseid lugeda, näiteks mina (Kersti Kaljulaid ütleb) püüan hommikuti Le Mond‘i võtta, et oma prantsuse keelt treenida.

Jah, see on hea mõte, arvan. Mina ise ka püüan niimoodi teha. Aga samal ajal see on motivatsioon ja distsipliin. See on ka raske. Positiivne on see, et presidendile on tähtis, et rahvas oleks motiveeritud võõraid keeli oskama.
Читать далее

Blog

Enne FB-i ma kirjutasin oma arvamusi siia, blogisse. Ma registreerisin end FB-s aastal kaks tuhat kaksteist. Nüüd ma teen nii, et esialgu tuleb minu post sinna ja siis, umbes kuu lõpus, ma panen oma blogisse üles kõige huvitavamad postitused.

Tavaliselt ma ei loe oma vanu poste, aga eile ma tahtsin sinna märksõnu lisada. Kui ma töötasin oma värskemate postitustega (kahe aasta post), see oli kerge, aga minna tagasi kahesaja kuueteistkümnendast aastast minevikku sai raske olema: sõja algus, tulistamine, okupeeritud Donetsk, ema haigus ja surm... Ma ei kannatanud seda pinget ja lülitasin arvuti välja.
Читать далее

Proovieksam

Ühe eesti keele eksami olin juba sooritanud ning seetõttu ma ei kartnud midagi. Nagu alati ärkasin kell kuus ja kell üheksa läksin jalgsi Pae Gümnaasiumisse proovieksamile. Seal suhtles minuga üks vana mees: „Tulge siia,“ ütles ta ja viitas käega klassi poole.

Istusime. Minuga koos oli klassis üks mees, kelle nimi oli D. Ma suhtlesin temaga integratsiooni kursusel. Ta on vana, pikka kasvu ja sõbralik, aga siis ta ei näidanud oma keeleoskust. Ma olin üllatunud, kui nägin teda B1 tasemeksamil. „Aga miks mitte," arvasin ma. Konsultatsioon algas. Õpetaja küsis D-ilt „Kuidas teie nimi on?“. D ei vastanud. „Kust te olete pärit?“. Jälle ei vastanud.

Hm, võib olla ta lootis, et saab hakkama. Võrreldes Dmitriga teine klassikaaslane, kes oli pärit Lõuna-Aafrikast ja oli sama vana, rääkis eesti keelt väga hasti.

Читать далее

Adaptatsioon

Minu elu Eestis möödus etappidena ja need olid erinevad võrreldes sellega, mis fantastilistes raamatutes kirjeldatud. Seal, näiteks Assimovi “Foundation”, kui keegi tuleb võõrale planeedile ning ta peab uut elu ja uusi kombeid omaks võtma, ta teeb seda ruttu, seejärel ta valdab juba kohalikku keelt. Siin, see ei olnud nii kerge.

Esimesed kaks kuud Eestis kartsin ma kõike. Iga kord, kui mul oli vaja kohvikusse või poodi minna, ma sattusin paanikasse: ma ei saanud aru, mis on siltidel, pole üldse minu emakeelega sarnaseid sõnu. Muidugi, ma teadsin, et ma võin vene keeles küsida, aga ma tundsin Eesti ajalugu ka — see oli okupantide keel ning mul oli häbi seda kasutada.

Edasi oli integratsiooni programm. Kolme õppetunni järel õues ja poodides reklaamid ja sildid hakkasid minuga rääkima. Hurraa!!! Aga ikkagi inimeste kõne oli liiga kiire, nendel oli liiga palju sõnu. Hm, mõtlesin, on vaja veel õppida. Kaks kuud, neli tundi päevas — me kiirustasime, et eksamile jõuda.

A2 eksam sooritatud. Kas ma saan praegu sõpradest aru? Kahjuks, ei. Jälle lahingusse! Aga miks ma ei saa kursusel õpetajast aru?!? Miks ma tunnen end nagu idioot igas tunnis? Õnneks, mul on mobiilirakendus, et sõnu ja fraase treneerida. Edasi lihtsamalt — mul on sõnad peas ja nüüd pean ma harjutama, et neid kasutada. Tekstid, tekstid ja taas tekstid! Väiksed ja suured. Töötan… Ei ole juba hirmu, ainult ebamugavus. Ei ole tragöödiat, kui ma ei saa müüjast aru, ma võin veel kord küsida. Töötan. Eksam ootab.

Читать далее

Riigipüha

Täna on Ukraina iseseisvuse päev. Mõned ajaloolased kirjutavad, et Ukraina on kakskümmend seitse aastat vana, mõned, et oleme rohkem kui tuhat aastat vanad. Aga ma arvan, et tõeline iseseisvus sündis Ukrainas neli aastat tagasi, kui vene väed sisse tulid ja kahest miljonist inimesest said sõjapagulased. Meie Krõm ja Donbass on okkupeeritud.

Nendel suvepäevadel aastal 2014 ukrainlased nägid, et nende keel, kombed ja maa on väärt kaitset. Inimesed võtsid riidekappidest vanavanemate rahvariided (võšõvankad), meeletasid ukraina keelt, sõjavägi loodi nullist. See on uskumatu – riik ja ühiskond oli sündinud!

Isegi välismaal olles mäletame, kes me oleme. Meie võšõvanka on meiega miinimum kaks korda aastas – me kanname seda võšõvanka päeval mais ja iseseisvuspäeval augustis.

Täna ma kannan seda pidulikku riietust ning minu kolleegid Ukrainast ka. Me läheme lõunatama nagu alati ja ettekandja kohvikus küsib, et mis püha on täna ja mina vastan, et Ukraina iseseisvuspäev.
’’Aga mis seob teid ja Ukrainat?’’ – küsib ta jälle. ’’Me oleme pärit sealt’’, vastan ma, ’’ja see on meie isamaa, õnn ja rõõm.’’

Читать далее

Як мені було соромно

Прийом в посольстві України в Естонії. Запрошено естонців. На прийомі звучить українська — ОК, сумнівна англійська — ОК. Жодного слова естонською (точніше, одне було, але від одної запрошеної естонки же). Тяжко було знайти перекладача? В Таллінні? Серйозно?

Далі. Запрошені (персонально!) естонці є депутатами естонського парламенту та учасниками абсолютно волонтерського пікету на підтримку України, що триває вже 4 рік. Чи прозвучало хоч слово подяки їм від працівника посольства? Самі вгадаєте, чи підказати, що ні?

Третє, про колоніалізм у продовження до мови. Презентація проекту місцевої громади про видатних українців в Естонії: тут от наш князь заснував Тарту і взагалі ми такі тут круті як варені яйця. На сайті проекту з естонської — назви міст, решта тексту без перекладу. Короче, #Тартунаш

Як нам сказано, свято в Україні не свято, як нема пісень. Перша арія звучить французькою, друга і третя українською. Мабуть, з поваги до королеви Анни, дочки того князя, який заснував був Тартунаш. Знову, жодної естонської. А нашо? Бо всякі ваші туземні діялекти недостатньо гарні для нас красивих. Не для тебе мама квітку годувала.

Що про це думають естонці, я не знаю. Вони люди виховані. Але мені соромно. Соромно за українську імперську недолугість, дипломатичну зверхність або просто дурну непрофесійність.
Читать далее

Mul oli häbi

Vastuvõtt Ukraina saatkonnas. Siia on kutsunud eestlased. Vastuvõtul räägitakse ukraina keeles (see on ОК), tõlgitakse inglise keelde, aga pole eesti sõnu!!! Absoluutselt!!! Isegi “tere”!!! Kas oli nii raske tõlkijat Tallinnas leida?!? Tõesti?

Järgmine asi. Personaalselt kutsutud eestlased on Riigikogu liikmed ning Ukraina toetamiseks piketi osalejad. See pikett on, tõesti, vabatahtlik ja toimub juba 4 aastat igal nädalal. Kas oli üks tänusõna nendele saatkonna töötajate käest? M-i-t-t-e m-i-d-a-g-i!!!

Kolmas ja see on kolonialismist. Ettekanne veebilehelt, mis kirjutab märkimisväärsete ukrainlaste kohta Eestis: meie suurvürst on asutanud Tartu. See on fakt, aga projekti veebilehel (loodud Eesti Vabariigi rahaga) on eesti keeles ainult linnade nimed.

Laulud. Esimene oli prantsuse keeles (!), kaks järgmist — ukrainakeelset. Võib olla, prantsuse kuninganna Anna mälestuseks, kes oli Tartu asutaja tütar. Ja mitte eesti laulu!!!

Millele minu eesti sõbrad mõtlevad, ma ei tea. Nad on viisakad inimesed. Aga mul on häbi.

Читать далее

Tempus fugit

Praegu ma loen eesti raamatuid väga aeglaselt. Mul on vaja peaaegu iga sõna sõnastikust otsida. Muidugi, see väsitab. Ma mäletan, et kunagi mu lemmikõppejõud, mu armas professor, kannustas mind mingisugust artiklit inglise keeles lugeda ning see oli väga raske ülesanne, sest koolis ma õppisin prantsuse keelt, kuid aspirantuuris seda vaja ei läinud. Oli raske, aga nüüd isegi inglise klassikaline kirjandus paistab lihtsana. Hetkel, kui see mulle meelde tuli, sain inspiratsiooni ja nendel sekunditel ma tõdesin, kui ammu see oli — kakskümmend aastat tagasi! Kas ma olen valmis nii kaua ootama, et vabalt Kalevipoega lugeda?
Читать далее

Raamaturiiul

Kui ma õppisin lugema, siis ma hakkasin aplalt lugema: koolis ööd ja päevad läbi, ma lugesin kõike, mis kätte juhtus: Chestertonist kuni «Pedagoogilise poeemini» ning keemia õpikuni. Meil oli, pealegi, suur koduraamatukogu.

Pärast, juba ülikoolis, ma muutusin laisaks ning väsisin ruttu — üks peatükk ja juba magan.

Harjumus raamatuid ostma jäi. Elades kaks aastat Tallinnas, mul pole kohta riiulil, kuhu mahutada uued raamatud, sest kõik mu eelmises elus ostetud raamatud jäid Mariupolisse. Nüüd muretsen ma raamatuid, mis ei ole nii keerulise sisuga: belletristika väsitab vähem kui näiteks Uurali rahvade etnograafia.

Читать далее

Väike Peeter

Üleeile sõber kutsus mind bussireisile Pilistveresse. Pühapäeva hommikul, kell üheksa tulin ma Raamatukogu juurde Tõnismäel, Kaarli kiriku kõrval. Seal juba seisid vanad mehed oodates meie bussi. Kaks tundi ja olime kohal. Vihma sadas, oli külm. Tseremoonia algas. Inimesed pidasid kõnesid, aga mina uurisin kive.

Väikeses Pilistvere külas, Eestimaa südames, on olemas vana (umbes kaheksasada aastat) kirik. Kiriku lähedal on kalmistu, aga kaugemal asub rist ja kividest kantud mägi. Kivide peal on nimed, kohad ja aastad: Liisa 1957 Sibir, Heino 1941 Vorkuta… Kõik need kivid on erinevad: suured, väikesed, poleeritud ja koredad, graveeringuga või kraabitud tähtedega — inimesed tõid need sinna ja ladusid mäena, igaüks oma valu. Kive on tuhandeid… Niisiis, ühe väikese ümara kivi peal oli kirjutatud „Väike Peeter“. Nõukogude võim võitles isegi laste vastu…
Читать далее

Різне в одному

Що пов’язує контрапункт, попсу, археолоґічний музей та солідарність? — У моїй свідомості тільки Естонія. А тепер по пунктах.

Позавчора я вдруге ходив Національним музеєм в Тарту. Етноґрафічну експозицію я бачив минулого разу, а тепер зосередився на історичній колекції. І тут на мене чекало розчарування, адже в зіставленні навіть з Маріуполем (я вже мовчу про Вірменію та Грузію) вона є бідною — ну яка тут античність і бронзовий вік?!? Одна нещасна дошка, три горщики та скелетик на закусь! (звичайно, артефактів останнього тисячоліття багато, нема мови, — але цього добра всюди не бракує). Орел Вседержителя Зевса до Калевіпоеґа не долетів.

Раніше я писав про свої перші враження від естонської мови як архаїчної. Але потім подумав, що все з точністю до навпаки: вона здається архаїчною саме через те, що вона молода і ще не встигла загубити те, з чого всі починають: багатства звуків і форм. Власне, враження з музею цьому не суперечать: доньки та сини Калева почали пізніше, тому так мало слідів з тих часів, коли Медея помагала Ясонові битися в Колхіді, а Дідона зваблювала Енея.

Ця молодість нації відразу пояснила мені інші феномени, які я спостерігаю вже другий рік поспіль.

Естонська естрада — вона цікава. Цікава тим, що хлопці і дівчата або просто перекладають естонською европейських поп- і рок-зірок, або так точно їм наслідують, що, слухаючи радіо, відчуваєш себе в своїй молодості.

Естонські орґанна школа — композитори так легко вплетають бароковий контрапункт і, навіть, гармонію у свої романтичні твори (стільки фуґато, канонів, остинато і навіть цілісних фуґ я не чув ні в одній іншій, за винятком німецької, музиці).

Іншими словами, естонці як підлітки — вони зняли шкільну форму, їм хочеться все гарне спробувати, вони в захваті милуються багатствами світу за шкільними стінами, вони сміливо стають чолом проти всякої недосконалості, щиро співчувають жертвам неправедних і, водночас, бояться бути слабкими, хочуть зробити все і самі.

Fortuna fortibus favet. Q. D. B. V.

Читать далее

Tavaline päev enne eksamit

Tõustes üles ning järjekordselt lubades endale, et täna midagi kirjutan eesti keeles, püüan seda teha.

Niisiis, tund on läbi ja ma lähen kööki, lülitan kohvimasina, teen kohvi ja kama, pesen nõud ja end, panen riided selga ning kõrvaklapid pähe ja lähen jalgsi tööle. Seda viis minutit, minnes tööle, ma kuulan eesti raadiot – saan vähe aru, rohkem eraldi sõnu, aga ma tahaksin loota, et see on kasulik.

Kontoris lülitan arvuti sisse, loen e-kirju ning vastan, allkirjastan dokumente, otsin informatsiooni internetist, diskuteerin ja nõutlen kolleegidega oma projekti arengu üle. Natuke igav toiming ja seetõttu kell kaksteist me läheme kohvikusse lõunat sööma.

Mul on oma väike kabinet, teised töökaaslased istuvad eraldi suuremas toas, nii et ma saan mõnikord töö asemel tegeleda teiste asjadega, näiteks eesti kirjandust lugeda, kirjutada või FB-s sõpradega suhelda. See on inimlik.
Õhtul, olles kodus, pärast õhtusööki, võtan ma padjad, õpikuid, pliiatsid, oma iPhone, panen need diivani peale ning kõrvaklapid pähe ja hakkan õppima.

Issand, iga päev õppimine! Ma mäletan, koolis igal pool olid sildid Lenini sõnadega „Õppida, õppida ja veel kord õppida!“. Kui kolisin siia, ma lootsin, et mul on aeg õhtuti minu armsa ladina keelega tegeleda! Ahha! Kohe! Homo proponit, sed deus disponit. Cum satur venter, non studet libenter – pärast sööki tahaks magada, siis aga kohv, võileib ja voodisse.

Читать далее

Elamisluba

Pärast suvekursust ma olen lõõgastunud ja laisk – kogu aeg on mul vaja end sundida midagi tegema.

See on uskumatu! Igal hommikul luban endale, et täna ma kirjutan järgmise jutukese, aga mingil põhjusel ei liiguta lillegi, ei ole inspiratsiooni.

Juba kolm kuud on möödas, kui me abikaasaga esitasime PPA-le dokumendid elamisloa taotlemiseks. Nad on kolm korda küsinud meie käest neidsamu küsimusi (näiteks: „Milliseid tööülesandeid täidate Eestis?“). Iga kord me vastame ja kõik kordub kuu aja pärast uuesti.

Eile õhtul, kui ma sain jälle sellise kirja, siis ma olin vihane ning saatsin PPA-le suure ja pahase e-kirja. Ma olin nii üllatunud, kui täna hommikul Saša sai e-kirja PPA-lt, et nad andsid temale elamisloa!

Šampus lauda!!!! Terviseks!!!!

Читать далее

«Живи, Україно, прекрасна і сильна…»

Певен, що люди принаймні мого покоління пам’ятають, звідки цей рядок: «… в Радянськім союзі ти щастя знайшла…», бо в школі вчили напам’ять щороку у вересні і кожний підручник української починався саме з цього (як власне і підручник російської відкривався «Союзом нерушимым»). Нащо я це згадую?

Днями, увечері знічев’я послухав я гімн ЕРСР. Потім — Литовської РСР. Далі — Узбецької РСР… І от дивно: ще в школі я ніяк не міг завчити мелодію під «Живи, Україно», бо весь час хотілось підставити під неї «Союз нерушимий». Я її не пам’ятаю і нині. Те саме з гімнами інших «республік» — слова різні, але музика ну просто разюче подібна з перших нот. Подібна як інтонаційно, так і фактурно: бо ж «брати» та «сестри»! Але подумалось мені, що це сестринство — в одному бо ЦК затверджували — має ще й інший, підступніший бік: якщо ти весь час хочеш під «свої» слова підставити «братську» музику, то мимоволі утверджуєшься в своїй другорядності. Ти — лише копія, невдала, симулякр. То може не мучитись і бути ориґіналом — не українцем, естонцем, литовцем, узбеком etc., а совітською, себто росіянською людиною?
Читать далее

Polyglossia

Колись, у студентські роки, знання кількох мов було чимось дуже дивним, мій шеф знав 5 + рідна українська, частина професури також крім російської з іноземних знала принаймні англійську або польську, з-поміж студентів хіба я один був винятком — так сяк але теж знав кілька.

Зараз я озирнувся довкола і тепер в оточенні, здається, моноґлоссія є винятком. От, наприклад, випадковий знайомий із США: англ (рідна) + російська, українська, французька, латиська, естонська; викладачка естонської: ест (рідна) + англ, рос, сербська, польська, фінська, датська, італійська і якісь там ще — всіма говорить, хай навіть повільно, з акцентом і простими фразами. Таких прикладів — майже кожний перший. А тим часом за парєбриком…
Читать далее

Kikimora

Eile õhtul, mingil põhjusel, tuli mulle meelde sõna „Kikimora“, mis tähendab ühte mütoloogilist kangelast, kes vene mujnajuttudes elab metsades, mülgastes, soodes hirmutades inimesi ning saatis nendele haigusi, see on Sookoll. Kikimorat kujutatakse tihti kanajalgadega naisena.

Ma arvasin kohe, et selle sõna foneetiline kõla ei ole päris slaavilik. Ma leidis internetist ühest ebateaduslikust artiklist, et see nimi on pärit udmurdi keelest. Aga ma proovisin leida ka mõningaid eesti sõnu, sellepärast et eestlased ja udmurdid on sugulusrahvus. Muidugi ma ei ole keeleteadlane ja minu leiud on vist juhuslik kokkusattumus, aga mind üllatas, et on olemas eesti sõna „kikas“, kellel on ka kanajalad

Читать далее