Müstiline kalmistu

Iga kord, kui ma tulen koju Eestist, ma käin vanal kalmistul, kus puhkavad mu vanavanemad ning ema. Mõnikord see juhtub kevadel, enne või pärast Ülestõusmispühi, mõnikord talvel. Nüüd ma jutustan kahest hetkest, mis tundusid mulle tõesti ekstraordinaarsed ja seetõttu jäid meelde.

Esimene sündmus juhtus 2014. kuumal sügisel. Juba algas Vene-Ukraina sõda, iga päev uudistes me lugesime uutest hukkunutest, kõik tundus olevat sürrealistlik. Igatahes tulin ma nagu alati vavavanemate hauade juurde, koristasin need ära ja lõpus, enne kalmistult lahkumist, seisin ma mõlemate hauade vahel, panin vasaku käe vanaema hauakivi peale, parema — vanaisa omale, hingasin sisse ning ütlesin: «Noh, kallid, mis teha, nüüd pean ära minema… Ei tea, mis tuleb… Varsti sõidan… Andke mulle märku…» Loomulikult, ma ei arvanud, et midagi juhtub, aga sel hetkel vanaisa raudsest mälestusmärgist kostis löök, justkui keegi lõi haamriga. Muidugi ma ehmusin koledasti ning jooksin ära. Järgmisel hommikul ma astusin vagunisse, et ööpäeva pärast jõuda sinna, kuhu Donetskist evakueeriti meie instituut. Lvivis 2015. jaanuaris ma kuulsin, et Mariupolit rünnati rakettidega… 

Teine sündmus juhtus hiljuti, kui ma olin Mariupolis puhkusel. Õues püsis kummaliselt soe jaanuari ilm, kuid nagu alati tuuline. Päeval enne ärasõitu läksin ma surnuaeda, et taas hüvasti jätta oma esivanematega. «Sa leiad hauad kergesti üles, — ütles sõber telefonitsi, — sest pole lund». Tol hetkel ma ei pööranud erilist tähelepanu, et kõik tema ennustused, tavaliselt, tähendavad vastupidist — see ei olnud võimalik, mu jalad ise viisid mind kohale, nad teadsid, kuhu minna! Aga kalmistul, esimest korda mu elus, ma ei leidnud ühtegi kolmest hauast. Kolm korda ma sisenesin surnuaeda ja tulin välja, kõik hauad minu ümber olid  mulle tuttavad, aga mitte vanaema, vanaisa ja ema oma. Näis, nagu neid polnud üldse olnudki siin! See oli kummaline, aga ma ei ehmunud. Vastupidi, mulle tundus, et mind lasti lahti sellest kohustusest ning kerge südamega ma asusin teele koju — Tallinna. Muidugi, aprillis, kui olen jälle Mariupolis, ma kontrollin, kas tõesti nad läksid ära või see oli ainult sümboolne saatuse märk…