Vahur Laiapea intervjuu

Попри деякі фактичні неточності саме по собі інтерв'ю https://maailm.postimees.ee/7528216/vahur-laiapea-ukraina-paevik-mariupol-sai-otsa Вагуру Лайапеа мені сподобалось. Нижче копіюю його текст.

VAHUR LAIAPEA UKRAINA PÄEVIK ⟩ Mariupol sai otsa

Vahur Laiapea, filmirežissöör, -produtsent ja -operaator

18. august 2022, 13:13

Isa haigus viis Maximi selle aasta jaanuaris Tallinnast Mariupolisse, kodulinna. Et isa eest hoolitseda. Alles isa surm andis talle vabaduse sealt lahkuda. Oli juba märtsi keskpaik, kui peale suuri pommitamisi läks Maxim jälle isa vaatama. Eksis teelt, sest linna ei olnud enam olemas. Tänavad rusude vahel mõjusid võõrastena. Maxim ei tea, mis päeval tema isa suri. Naabrid olid ta juba kortermaja õue matnud.

Maxim elas Mariupoli sõjanädalad üle oma kodumajas, ema majas. Ema suri 2015. aastal, aga maja keldris oli veel riiulitel tema sisse tehtud toitu. Nii aitas ema armastusega varutud toit pojal seitse aastat hiljem ellu jääda.

Maxim oli väike, kui isa pere juurest lahkus. Kui ta käis viiendas klassis, kinkis isa pojale ladina keele õpiku. Maxim hakkas iseseisvalt ladina keelt õppima. Esimesi sõnu, mis meelde jäi, oli aurum – kuld. Ehk sai siit alguse huvi keemia vastu – ja ka keskaegsete ladina keeles kirjutatud alkeemia alaste tekstide vastu. Üks Maximi õppejõududest, keemia korüfee Donetski Ülikoolis oli teinud alkeemilise katse – varunud haiglast patsientide uriini ja pannud pudelitega kuuks ajaks päikese kätte. Pärast uuris muutusi, mis uriinis oli toimunud. Kas kulda leidis, küsin Maximilt. Ei leidnud.

47-aastane Maxim on juba kuus aastat Eestis elanud. Ta tuli siia läbi viima teadusprojekti LGBT uuringute alal. Kirjutab oma teist doktoritööd. Selle teema on seotud LGBT kogukonna mõjuga ühiskonnale. Esimese doktoritöö kaitses ta aastate eest keemias. Maxim lahkus märtsi lõpus hävitatud ja okupeeritud Mariupolist. Esmalt jala Ljapino külla, sealt juba bussiga järgmisse. Filtratsioonilaagris toimetasid noormehed, seljas särgid kirjaga «Molodaja gvardia» («Noor kaardivägi» eesti keeles – toim). Aleksandr Fadejevi välja mõeldud kvaasikangelased elavad Venemaal igavest elu. Nende looja lõpetas 1956. aastal oma elu enesetapuga.

Filtratsioonilaagris istus Maxim ühe ööpäeva üksikkongis. Aastaid Eestis elanud mees oli 2019. aastal Donetskis kuulutatud tagaotsitavaks kommunaalmaksude maksmata jätmise pärast. Asi lahenes ja Donetskisse jõudes tasus Maxim nõutud maksud. Mida sa selle ööpäeva jooksul mõtlesid ja tegid? Lugesin Indrek Hargla raamatut «Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus». See oli esimene raamat, mille Maxim eesti keeles läbi luges. Kongis oli soe, oli valgus ja oli vesi. Kõik need asjad, mida purustatud kodulinnas ei olnud. Ma unustasin küsida, kas keemia, alkeemia ja keskaeg olid lektüüri valikul otsustavad. Meie vestlus toimus eesti keeles – seda valdab Maxim juba päris hästi – ladina keele ja mitmete teiste kõrval.

Nädal Donetskis Aleksandri juures. Matemaatiku haridusega Aleksandr on aastaid olnud Maximi armastatu. Tema mees. On või oli, ei oska vist isegi Maxim ise kindlalt öelda. 2014. aastal valisid Aleksandr ja tema pere separatistid ja Vene maailma. Ka Maximi seal oleku ajal mängis nende majas korraga kolm telerit, kõigist huilgamas Venemaa propaganda. Kui Maxim oli juba Donetskist ja Venemaalt pääsenud ning Vilniusesse jõudnud, helistas ta Sašale ja püüdis teda veenda niinimetatud Donetski Rahvavabariigist (DNR) lahkuma. Enda juurde Vilniusesse tulema. Asjatult. Aeg-ajalt nad suhtlevad. Harva.

Venemaalt lahkus Maxim Lätisse. Bõtalovo piiripunktis kuulasid föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) uurijad teda pikalt üle. Kaevasid arvutist välja info, et ta oli seotud 2013. aasta terroriakti planeerimisega Kõjivi Pride 'il. Tegelikult oli ta selle kuriteo lahendamise juures tunnistajaks. Ülekuulajad ei leidnud oma venekeelsete otsingumootoritega Maximi kohta midagi kompromiteerivat, midagi «Vene-vastast». Kui nad oleksid kasutanud ukrainakeelset otsingut, oleks pilt hoopis teistsugune olnud. Sellised spetsialistid.

Kolme nädala eest helistas Eestis olevale Maximile Mariupolist isa naabrinaine. Tulge ja matke oma isa ümber. Ei saa tulla? Siis teeb seda ekskavaator. Aetakse auku nagu kodutu.

Maxim pidas Mariupolis pommide all elades päevikut. Kirjutas enamasti ukraina keeles, aga mõned lõigud poola ja eesti keeles. Siin paar eestikeelset sissekannet. Kirjaviis muutmata.

14.03.2022 Esmaspäev

Täna on üsna «rahulik» päev, rahulik selles mõttes, et mitte midagi pea peale ei kukkunud, kuigi naabertänavatel nagu alati lahingud käivad. Päev algus kell 4.20 sellega, et artilleria püüdis lennukid pihta saada ja see lennuk tuli palju kordi nagu sääsed. Pärast seda kestas kõik tavaliselt – keegi tuleb idast, keegi vastab läänest, mürsid lendavad edasi-tagasi pea kohal. (...) Suhtlesime Bykovitega aia läbi. Nad mõnikord toovad kuulata raadiot. DNR karjatab kogu aeg «andke alla», Ukraina aga arutleb, kuidas Putinit ära hävitada, kahjuks pole väärtuslikku infot üldse. (...) Teine asi, mis Bykov ütles, et see laip, kes üleeile lebas Laso tänaval, oli alguses elus, temal ühe jala ära rebitud oli, ta karjus ja palus abi, aga ei osanud keegi sellega tulla ja mees suri siis vere kaotamisest. Selline oli emakeele päev.

27.03.2022 pühapäeval, kolmekümne teisendal päeval? Mariupol sai otsa. Pärast kuumat lahingust eile öö oli tormiline. Puhus tugev tuul, aga samal ajal oli rahulik – lennuk tuli siia pommitamiseks ainult kaks korda. Hommikul oli täiesti põletatud veel ainult kaks maja meie tänaval ja kell 12 Laso tänavat mööda sõitis tank märgitud Z-ga. Kohe pärast seda Trudovoje tänavat mööda läksid vene sõdurid läbi. On kõik.