Eesti Rahva Muuseum

Neljapäeval minu kontor tähistas oma viiendat juubelit ja meil oli vaba päev. Kõik kolleegid tahtsid grillima minna, aga mina otsustasin, et see ei ole mulle huvitav ning me sõitsime koos abikaasaga Tartu Eesti Rahva Muuseumi. Seal ma juba olin üks kord, aga siis ma nägin ainult „Uurali kaja“ näitust ning ei külastanud teist näitust „Kohtumised“ ning ei söönud muuseumi kohvikus.

Hommikul me ärkasime varem üles, sõime kiiresti tatraputru seentega, jõime kohvi ja jooksime bussijaama. Sel ajal, kui me sõitsime bussiga, Saša vaatas filmi, aga ma tõlkisin vene keelde eestikeelset artiklit ja kuulasin oma lemmikmuusikateost – J. S. Bach’i „Kunst der Fuge“.

Uurali kaja näitusel, kuhu me läksime alguses, Saša nägi seda esmakordselt, kui palju on erinevaid uurali rahvusi ja see mida ta arvas vene (näiteks riided, saun) olevat, on tõesti soome-ugri rahvastelt tulnud.

Teine näitus tundus mulle vähem huvitavana sellepärast, et hilismineviku asjad on kõikjal, kõikides muuseumides, aga näiteks arheologilised kollektsioonid Ukrainas, Gruusias ja Armeenias on väga suured – meil on palju kivi-, pronksi- ja raudaja asju, aga siin on üks laud, kaks inimese luustikku ja mõned keraamikatükid (savitükid). Samal ajal Saša oli õnnelik: muuseum on väga interaktiivne, siin on võimalus mitte ainult vaadata, vaid ka puudutada, nuppudele vajutada.

Õhtul, pärast muuseumi kohvikut, tulime koju tagasi – bussis Saša magas, mina aga proovisin jälle tõlkida, kuid ei saanud.