Mu lapsepõlv oli päris tavaline Nõukogude ajal. Mu esimene pilt, mis lahvab meelde, on päikseline ja suvine päev, mina istun lapsevankris ja minu ees on tee vanavanemate aias. See on kõik, mis kuulub aega, millal ma ei osanudki rääkida. Pärast vanaema ütles mulle tihti, et kõik teekonnad on mu ees, mina kuulasin ja kujutasin seda pilti ette.
Järgmine — mitte pilt vaid juba klipp on seotud lastesõimega. Ühel päeval, tegelikult ei mäleta, kas oli see päris esimene päev seal või mitte, istume väikeste lastena ringis, kõik nutame, isegi upume pisaratesse, tuppa tuleb kasvataja mopiga käes ning karjub «Aitab!». Loomulikult ei mõjutanud see meid üldse.
Meie lasteaeda mäletan ma üsna hästi: ei tahtnud me seal keset päeva magada, seal õppisime tähti ja kuidas imiteerida kiirabi sireeni. Samuti juhtusin ma seal nägema lasteaiakasvataja laual hiiglaslikku dinosauruse pilti. Tol ajal isa ei elanud juba emaga koos ja nende vahel tekkis kogu aeg konflikte. Ükskord kinkis isa mulle vildikad, mis olid suur defitsiit. Muidugi olin nende üle väga uhke olnud, aga õhtul tuli ema, sai pahaseks ja käskis «need tagasi heita, näkku» — seda ma ei osanud, ja kõigepealt ei suutnud aru saada, mis on halba vildikates, on nad ju nii ilusad!
Meie kool Mariupolis oli väga vana — seal asus ainus eragümnaasium tüdrukutele ja kooli kelder oli saladusi täis. Näiteks olin väga üllatunud, et raamatukogu keldrisse olid pandud ukrainakeelsed prantsuse keele õpikud — meid ju õpetati vaid vene keeles ning ukraina keel ehk «Рідна мова» (Oma kõne) ei olnud üldse õppimiseks kohustuslik. Meie esimene klassijuhataja kandis hüüdnime «Гарбузиха», sest oli ta paks nagu гарбуз ehk suur kõrvits. Mulle tundus, et ta ei olnud hea, me kartsime teda, kuid tegelikult oli ta lihtsalt nõudlik. Teises või kolmandas klassis tuli meie juurde uus klassijuhataja, noor ja ilus, ma püüdsin talle anda õunu ja krimme — õunad kasvavad vanavanemate aias ja meie kodus olid ja praegu ongi palju raamatuid: vanaema luges väga aeglaselt, silphaaval, valjusti rääkides, et tal ei olnud koolis käinud.
Ühel korral korraldasid koolis vanemate klasside õpilased algklassidele keemia päeva. Katsed, nagu ma nüüd tean, olid elementaarsed: klaasis muutus vesi punaseks, magneesium põles ja tekkis lumivalge suits klaaside vahel, meile jutustati, et neid trikke kasutasid vanasti preestrid, et kavalusega rahvast kirikusse meelitada. Selle ma muidugi jätsin meelde, aga esitlus meeldis rohkem. Ma arvasin, et meie uus klassijuhataja peab kindlasti keemiat oskama, ning ma leidsin kusagilt kodust keemia õpiku 7-ndale klassile ja tulin tema juurde, et ta kontrolliks, mida ma olin õppinud. Ema terve elu ütles, et mul vedas õpetajatega. Klassijuhataja ei olnud keemik üldse, mu palve oli naljakas, aga ta võttis õpiku kätte ja hakkas mind kontrollima.
Koole on elus olnud palju, aga igal pool mul tõesti vedas. Emal on õigus: vedas õpetajatega, kes tegid kõik teed minu ees lahti.
Читать далее
