Üks raamat lapsepõlves

Kui ma lugesin eile hommikul Indreki Hargla romaani (tema kõne on raske), ma mõtlesin ajast kui ma olin esimeses klassis. Selle aasta sügelel hakkasin ma koolis käima, aga sattusin haiglasse jõudsin pimesoolega. Pärast operatsiooni, kui kõht juba ei valutanud, haiglas oli igav, ma tundsin tähti, aga mul oli väga raske lugeda. Ema tõi Chestertoni raamatu «Isa Browni lood» ja me lugesime seda koos teineteisele valjusti ette: mina – ühe lõigu, siis ema – lehekülje. Pärast seda nädalat haiglas ma lugesin ühe jutustuse läbi. Nii ma õppisin lugemise ära.