Seesama Bach

Kahekümne esimesel märtsil on Bachi sünnipäev, seesama ainus Bach. Muidugi, neid oli palju, see oli terve muusikute dünastia ja mõned veel, aga mul on ainus Bach, kes oli sündinud aastal tuhat kuussada kaheksakümmend viis.

Mulle tuleb meelde minu kuues klass. Kool korraldas Krasnodonisse ekskursiooni (see reiss kestis Mariupolist mitu tundi sõitu bussiga ja öö seal hotellis). Reisile võtsin ma oma füüsika õpiku. Ja siis, teisel päeval, enne tagasiteed viis õpetaja meid kohvikusse lõunastama. Baarilaua kohal töötas valjusti, nagu alati, teler. Miskipärast sel hetkel ei olnud seal tavalisi tervitusi «Lenotškalt kõigile, kes teda tunneb». Jookses film ja süžee järgi üks balti mees jätab hüvasti enne rindele minekut ning mängis öösel tühjas kirikus orelil Bachi. See muusika jälistas mind.

Pärast, tee Bachi juurde oli väga pikk ja aeglane, sest tol ajal ei olnud YouTube, oli raadio, teleriga või heliplaadid helilintidega. Esimene oli äraarvamatu, teine — kallis ja mitteportatiivne. Aga sihikindlus võidab kõik — isegi praegu minu kodus Mariupolis kahe riiuli peal seisavad täpselt sorteeritud vinüülplaadid ning magav plaadimängija on valmis igal hetkel lapsepõlve meenutades uuesti mängima